Sirli Homuha: kriis paneb uusi lahendusi leidma

Sirli Homuha Foto: Arvo Meeks

Rohkem kui nädala eest avastas Eesti rahvas end uuest olukorrast. Harjumuspärane elu on pea peale pööratud ja seda ka põhjusega. Koroonaviirus on levinud üle maailma ning ükski ettevaatusabinõu pole liiast. Seda enam, kui vaadata, mis toimub Itaalias või lähinaabrite juures.

Haiguspuhangust tingitud kriis on puudutanud kõiki eluvaldkondi, pannud ühiskonda kiirelt otsuseid tegema ja lahendusi leidma. See on andnud võimaluse kodus töötada ja õppida, veeta perega rohkem aega ja looduses viibida. Teisest küljest on hakanud karantiinisolijaid hirmutama mõte: mis saab edasi ja kui kaua see kõik kestab? Kas töökoht säilib, millal taastub endine elurütm?

Tasub õppida teiste riikide näidetest ja suunata tähelepanu pigem lahenduste otsimisele, kuidas üksteist toetades ja samas karantiinis olles end kriisist läbi närida. Keskendume oma väikses riigis sellele, mida ära saame teha. Nii on kergem leida ka positiivset.

Praeguses olukorras on hulk kohti, mida üle vaadata.

Näiteks on tervitatav ettepanek tarvitada rohkem eestimaist toodangut. Nagu ka Nopri talu peremees Tiit Niilo reedeses Lõuna-Eesti Postimehes ütles: «Igal juhul on kohane talupoja üleskutse: osta eestimaist, tee sellega endale tööd ja jäta raha Eestisse.» Kui vähegi võimalik, tasuks ka kriisiaja lõppedes eelistada kodumaist toodangut ja teenuseid.

Paljudel tuleb nuputada, kuidas tööd ümber korraldada. Ka Lõuna-Eesti Postimehe toimetus töötab kodukontorites, kuid oleme sarnaselt toimetanud juba paar aastat. Paljudele asutustele on aga töö ümberkorraldamine väljakutse.

Praeguses eluolus on hulk kohti, mida üle vaadata ja kus rakendada tervet mõistust. Näiteks puudutab eriolukord kõiki meediaväljaandeid: ajakirjandusel on nüüd eriti vastutusrikas roll. Olukorras, kus ajakirjanduses on töökoormus kasvanud ja reklaamimaht väheneb, oleks mõistlik, kui Omniva kärbiks vähemalt kolmeks kuuks kojukandetasu 50 protsenti. Jaanuarist kasvas maakojukande hind meie jaoks 12 protsenti. Omniva kuulub riigile, mistõttu oleks toetuse jagamine selgelt kontrollitav. Riigi tugi kulub nüüd ära mitmes eluvaldkonnas, et kriis võimalikult valutult üle elada ja ühel hetkel tavapärase elurütmi juurde naasta saaks.

Kriis näitab, et saab ka teistmoodi. See tuletab meelde, mis on ellujäämiseks vajalik ja kui oluline miski meile tegelikult on. Võib-olla oskame nüüd kõike, mis meil enne oli, rohkem hinnata. Võib-olla hindame aga oma väärtused ümber ja elu ei jätkugi enam päris samamoodi kui varem.