Eakad vajavad erilist tuge

Tõnu Lehtsaar Foto: Sille Annuk

Iga ühiskonna rikkus on eakad inimesed. Statistikaameti andmetel on Eestis vanemaid kui 60-aastaseid inimesi 27 protsenti, vanemaid kui 80-aastaseid 6,3 protsenti elanikkonnast. Teadaolevalt on just nemad koroonaviiruse kõige haavatavam sihtrühm. Mida peaksid eakad kriisisituatsioonis silmas pidama? Kuidas saavad nooremad ühiskonna liikmed neile abiks olla?

Kriisid panevad meid uude olukorda. See, millele siiani oleme toetunud, ei toimi enam. Tuleb otsida uusi lahendusi. Kriisidel on ka edasiviiv ja loovust toetav mõju. Samas on kusagil kriitiline piir, millest alates muutub hädaolukord lammutavaks ja pärssivaks ning sellest taastumine võtab aega.

Kriiside üks omadus on, et need otsekui panevad olemasoleva proovile. Kas see, kes ja mis on meie elus, peab vastu ka raskel ajal? Mida teha uues olukorras sellega, kes ja mis meile antud on? Kellele ja millele saan mina toetuda, kui on rasked ajad?

Eakatest rääkides tuleb esmalt rõhutada, et selles vanuserühmas on üsna palju eluga rahulolevaid, õppimisvõimelisi ja sotsiaalselt aktiivseid inimesi. Ühe näitena võin siinkohal tuua Tartu ülikooli väärikate ülikooli, kus lõpetajate protsent on üks kõrgemaid – üle üheksakümne.

Vanusest olenemata peab inimene vastama olulistele küsimustele oma elus. Kriisid muudavad need küsimused tungivamaks. Eakate puhul võivad esile kerkida neli tähtsat küsimust: kes ma olen? Kuhu ma kuulun? Mis mulle korda läheb? Mis on minu ajastu?

Küsimust «Kes ma olen?» esitab endale ilmselt aeg-ajalt iga inimene. Eakate puhul hõlmab võimalik vastus kogu elukaart. See, kes on inimene küpses eas, sõltub kogu tema varasemast elukogemusest, tema enesekohasest loost. Kriisiaeg sunnib oma lugu viimistlema, kriitiliselt üle vaatama ja tänulik olema.

Kuhu ma kuulun? Suuresti oleneb meie arusaamine iseendast sellest, kelle kohta me võime öelda MEIE. Seda nii isiklike kui ühiskondlike suhete tasandil. Kriisi ajal saab oluliseks, kes sind mäletab ja kes su unustab. Samuti see, kes on sulle kättesaadav ja kes kättesaamatu.

Mis mulle korda läheb? Vanadus laiemalt ja kriis sealhulgas on väärtuste (ümber)hindamise aeg. On tehtud mitu uuringut selle kohta, mida vanurid kahetsevad. Nimetatakse vähest pühendumist iseendale ja lähedastele, liigset töötamist, pidevat kiirustamist. Kriisiaeg võib selles vallas tuua olulisi tõehetki.

​

Oluline on püsida aktiivne. See võib hõlmata mistahes tegevust, nagu näiteks aias toimetamine, kudumine, meisterdamine, lugemine või kalal käimine.

Mis on minu ajastu? Vanadus annab võimaluse kogemuspõhiselt võrrelda ja kõrvutada eri ajajärke. Meie praegused vanurid on kogenud sõda, nõukogude aega, vabanemise ilu, tärkavat omariiklust ja nüüd euroliitu. Poliitiliste formatsioonide kõrval on muutunud mentaliteet ja meelelaad. Meie kõigi ajajärk on vaid üks lüli pikas ahelas. Kriisiaeg on järelemõtlemise aeg.

Eakad ja kriisiolukord on seotud mitme teguriga. Olulisemad nendest on sotsiaalne tähtsus, tervislik seisund, enda aktiivsus, sotsiaalne toetus ja tähenduse otsimine. Ilmselt on igal eakal oma teemad, millega ta tegeleb.

Sotsiaalne olulisus tähendab seda, et oled kellelegi tähtis ja vajalik. Selle vajalikkuse sisu võib olla väga erinev majanduslikust toest sõpruse ja vaimse juhendamiseni. Üksilduse uurijate sõnul ootab üksildane, et keegi tuleks tema juurde, kuid ta peaks ka ise minema kellegi juurde. Kindlasti on see eakate elukogemust arvestades nende võimalus.

Euroopa sotsiaaluuringu andmetel on Eestis vanuses 60–69 kaheksa protsenti, vanuses 70–79 kümme protsenti ja vanuses 80+ 16 protsenti neid inimesi, kellel ei ole kedagi, kellega rääkida isiklikest asjadest. See tähendab, et suur osa eakaid vajab kõrvale kedagi, kes tuge pakuks.

Kuna koroonaviirus mõjutab suhteliselt raskemalt krooniliste haiguste põdejaid, on oluline, et kõik inimesed järgiksid arsti ettekirjutusi. See puudutab nii ravimite võtmist, liikumissoovitusi kui ka elustiili laiemalt. Väga oluline on puhtuse pidamine selle sõna kõige laiemas mõttes. Sealjuures on tähtis sage käte pesemine rohke seebi ja veega pea pool minutit korraga.

Oluline on püsida aktiivne. See võib hõlmata mistahes mõtestatud tegevust, nagu näiteks aias toimetamine, kudumine, meisterdamine, lugemine või kalal käimine. Spetsialistid rõhutavad sunnitud kodusviibimise ajal kindla ajakava ehk rutiini osatähtsust.

Ära jäta eakat inimest üksi. Kriisiajal, kui kõigil on endalgi muresid kuhjaga, võivad vanemad lausa meelest minna. Nende toetamiseks on oluline nendega suhelda võimalikult palju.

Kriisiolukord annab võimaluse otsida vastust toimuva tähendusele. Meil on lihtsam toime tulla olukordadega, mille mõttest ja tähendusest aru saame. Vajame abi ka olukordades, kus meil puudub vastus küsimusele «Miks?». See tähendab, et ka koroonakriisi mõistmine on vaid osa suuremast elupildist. See, keda või mida inimene usub, muutub kriisiajal oluliseks.

Mida saame teha eakate toetuseks? Sellele küsimusele tuleb vastata nii pereliikmetel kui teistel lähedastel ja tuttavatel laiemas mõttes. Kuna iga inimsuhe on unikaalne, tuleb konkreetses olukorras leida kohased vastused. Järgnevalt vaid mõned üldised soovitused.

Aita eakal toimuvast aru saada. Tegelikult vajame kõik selles asjas abi. Eakate probleemiks võib saada nii info üleküllus, selle vastuolulisus kui ka mõistete keerukus. Seleta, aita valida infoallikaid. Vii teema konkreetsete korralduste tasemele, nagu näiteks «Ära mine poodi», «Ära kutsu külalisi».

Kuula inimene ära. Me kõik mõistame infot ja tõlgendame sündmusi omamoodi. See, mis järeldustele jõuab eakas inimene kriisiolukorras, on ettearvamatu. Tema ärakuulamine, kaasamõtlemine ja kaasaelamine võib olla nii ohjeldav kui ka õpetlik. Oluline on, et keegi kuulaks.

Ära jäta eakat üksi. Kriisiajal, kui kõigil on endalgi muresid kuhjaga, võivad vanemad lausa meelest minna. Nende toetamiseks on oluline nendega suhelda võimalikult palju. Hästi mõjub kokkuleppeline rutiin. Näiteks regulaarsed helistamised, videosillad või ka muud lubatud suhtlemisvormid.

Paku abi igapäevastes asjades. Vanemad inimesed võivad vajada abi alates põetamisest kuni elu korraldamiseni. Üldiselt tähendab see, et eriti kriisi ajal tuleks vanema inimese eest ära teha kõik, millega ta ise toime ei tule või mida ta ise kujunenud olukorras teha ei tohi. Lihtsamad näited on siin poes käimine või sotsiaalasutustega suhtlemine.

Öeldakse, et ühine mure ja ühine vaenlane on parim liim inimsuhetele. Kriisiaeg, mis praegu on veel algusetapis, on võimalus väljendada inimlikku hoolimist. Hoiame kokku ja toetame neid, kes vajavad abi. Olgu need siis töö kaotanud, üksildased, rutiini sattunud või haiged. Me kõik vajame kriisi ajal tuge.