iDeal kampaania

Vabatahtlikult lahingusse

Arved Breidaks

FOTO: Arvo Meeks

Sententsi, et head kriisi ei tohi raisku lasta, on praeguse koroonapuhangu ajal mitmel puhul üle korratud ja küllap sünnitab ka praegune erakorraline olukord ajutisi kriisiaja lahendusi, mis võivad elujõuliseks jääda ka normaalsete olude taastumise järel.

Omavalitsused ärgitavad hakkama vabatahtlikuks, et aidata naabrimemmele toidu­kraam koju tuua või naaberküla taadile ravimid kätte toimetada. Ehk lüüa käed külge töös, mille tavaoludes oleme jätnud omavalitsuste alamakstud sotsiaaltöötajate hooleks.

Muidugi on koduseinte vahele surutud ühiskonnas tekkinud palju uusi proovikive. Olgu või nende koolilaste järeleaitamine, kellel võtab distantsõppe rütmiga harjumine kaaslastest rohkem aega ning kes vajavad õpetaja suunavat kätt enam. Paraku ei suuda kõik vanemad pedagoogiks ümber kehastuda. Aga see pole elu ja surma teema.

Koroonaviirus ähvardab kõige rängemalt vanemaealisi ning krooniliselt haigeid inimesi. Neile võib lihtsa poeskäigu ajal külge jäänud uus viirus tähendada võitlust elu ja surma peale. Nad vajavad abi kodus. Ei ole mõtet võtta vanaema auto peale, siduda talle hingamist raskendav mask näo ette ning vedada siis poodi ja apteeki. Neile tuleb eluks vajalik koduukse taha toimetada.

Mida rohkem inimesi otsustab hakata käsilolevail kriisipäevil abisotsiaaltöötajaks, seda tugevama sõnumi me anname.

Muidugi on eelkõige laste ja lastelaste ülesanne oma (vana)vanemaile raskel hetkel toeks ja abiks olla, aga paraku pole see alati võimalik. Seepärast vajavad omavalitsused vabatahtlike abi, kes saaksid sotsiaaltöötajate ületunde pisutki vähendada.

2007. aasta pronksiöö järel kasvas hüppeliselt inimeste astumine abipolitseisse ja Kaitseliitu, et anda sellega oma panus korraks vankuma löönud korra taastamisse Eestis. Ja kuigi paljudest tollastest liitujatest tegelikult püsivat abilist politseile ei saanud, oli tol ajahetkel tegemist ühiskondlikult olulise avaldusega, mille sõnum oli lihtne: me hoolime oma elukorraldusest ja kavatseme selle eest seista.

Mida rohkem inimesi otsustab hakata nüüdseil kriisipäevil abisotsiaaltöötajaks, seda tugevama sõnumi anname. Eelkõige iseendile, et tuleme ühiskonnana täbaras olukorras toime nii, et keegi ei jääks selles lahingus väljale üksinda. Ja kui koroonapuhang on möödas, võib mõni avastada, et kui aidata võõrastel inimestel vabast tahtest eluga paremini toime tulla, tekitab see südamesse üleva tunde, mida tahaks kogeda veel ja veel.

Tagasi üles