Seoses COVID-19 epideemiaga on kasutusele võetud ulatuslikud piirangud. Üritused on ära jäetud, reisid on tühistatud, võimalusel on soovitatud töötada kodus ning kasutada koosolekuteks veebikonverentse. Lapsed ja õpetajad on distantsõppel ning töö käib internetipõhiselt.
Käimas on suurejooneline pealesunnitud eksperiment, mis näitab, kas tehnika ja ühiskond on võimelised kriisiolukorras hakkama saama. Hoolimata sellest, kuidas see ka läheb, igatahes saab iga nurga alt õppetunde.
Andmemahtude liikumine on kasvanud mitmekümnekordselt. See pole seotud mitte ainult veebiotsingute mahu kasvuga, vaid on ka tarvis edastada, alla ja üles laadida pilte ja videoklippe, vaadata õppematerjale ja tõestada, et kodutööd on tehtud. Koosolekutel ei piisa alati ainult helist, vaid peab ka kaamerat kasutama ning ekraani jagades dokumente näitama. Koormus andmevõrkudele on keskustes ülisuur. Andmete edastamisel on aga oma piirid, ja see koosolek, kus osalejad ei kuule või neid ei kuulda, ikka päris täie ette ei lähe.
Ikka ei taheta aru saada, et just ääremaadel on kõige suurem vajadus olla ühendatud muu ilmaga, samal ajal kui reaalsed teenused kaovad ja kolivad internetti.
Mõni aeg tagasi räägiti kiirest internetist hajaasustusega aladele. Valitsus lubas toetust ja tõmmati ka peakaableid nii suure hooga, et sõtkuti ära mõnedki kaabli lähedale jäänud äsjaistutatud metsapuud. Aga hüva, mis selle kümmekonna puukese pärast pahandada ja tüli kiskuda, kui kiire internet majas. Ammune unistus kiirest veebiühendusest oli lõpuks käeulatuses, sest allkirju liitumissooviga andsid nii kohalikud püsielanikud kui ka hooajaliselt taludes tegutsevad peremehed.
Aga hea mees, kes lubabki. Selgus, et toetus jääb ära. Jõuti vist arusaamisele, et seal kaugel nurgas, Läti piiri lähedal ja mujal taolistes kohtades pole piisavalt oluline olla ühenduses muu maailmaga. Ikka ei taheta aru saada, et just ääremaadel on kõige suurem vajadus olla ühendatud muu ilmaga, samal ajal kui reaalsed teenused kaovad ja kolivad internetti.
Maailma haaranud kriisi tõttu rangelt soovituslikku kaugtööd tehes peab ka maakal linnas või mujal keskuses üks koht olema, kus see võimalus on tagatud. Epideemia ajal ei saa see olla raamatukogu või muu kultuurikeskus. Praeguses olukorras tähendab see, et tegelikult on hajaasustusega kohtades raske nii kodus õppida, õpetada kui ka kodus töötada, kui see nõuab suurt andmemahtude vahetamist. Mobiilse kuumkoha loomine ei pruugi samuti toimida, kui ühenduse saamiseks peab viibima mingis kindlas toanurgas või hoopis õues.
Elades tingimustes, kus internetikasutus on möödapääsmatu, peaks riik tagama kõigile võrdsed õigused ja baasvõimalused digiühiskonnas tegutsemiseks.
Elu õpetab valusalt. Kriisiolukord on tõestanud nii isikliku auto kui ka kvaliteetse veebiühenduse vajalikkust. Siililegi selge, et lähemate kuude jooksul pole tasemel kaablite tõmbamine ei aja- ega ressursinappuse tõttu võimalik.
Tahaks loota, et kriisi möödudes saab ääremaade ühendamine moodsasse digivõrku üheks peaeesmärgiks ja Eesti riigis poleks digiriik vaid tõmbekeskustes, sest enamik Eesti maad asub ikkagi keskustest väljaspool. Elades praegu tulevikutingimustes, kus internetikasutus on möödapääsmatu, peaks riik tagama kõigile võrdsed õigused ja baasvõimalused digiühiskonnas tegutsemiseks.
Üks oluline mõtteaines on veel: ei saa unustada ka energia julgeolekut. Ilma elektrita side ju ei toimi. Ikka juhtub elektrikatkestusi ja viimase suurema tormi ajal jäid majapidamised õige mitmeks päevaks või isegi nädalaks vooluta.
Ka ise peab õla alla panema, aga jätkuv riiklik toetus alternatiivenergia väiketootjatele ja uutele, peavõrgu probleemidest sõltumatutele piirkondlikele lahendustele, eriti just hajaasustuse piirkondades on samuti üks osa samast pildist.
Seoses valitsuse seisukohaga, et «praeguses majandusolukorras on tähtis teha suuri infrastruktuuri investeeringuid», võiks ressursse leida ka hajaasustusega aladel kiire interneti väljaehitamise toetuseks. Samuti jätkuvaks roheenergia toetuseks, näiteks kohalike päikeseparkide ehitamiseks.