Mati Määrits: Kuidas kaitsta riskivaid eakaid?

  • Eriolukord nõuab ka erilisi abinõusid.

Mati Määrits

FOTO: Kristjan Teedema/Postimees/Scanpix

Nii harva, kui ma nüüdsel ajal poodi satun – iga kord on valus vaadata seal pikaldaselt kaupa valivaid eakaid. Näiteks Põlva Edu keskuses oli hiljuti poeringil üks vanapaar. Mul oli juba poele mitu ringi peale tehtud, nemad aga olid ikka alles piimaleti juures.

Saan aru, et eakad tahavad, kui vähegi võimalik, ise hakkama saada ega soovi olla kellelegi koormaks. Võib-olla on selle vanapaari lapsed kusagil kaugel ning neil pole võimalik isale-emale kontaktivabalt toitu ukse taha jätta. Naabritelgi võib olla jäänud mulje, et küll vanakesed hakkama saavad – siiani on ju saanud. Ilmselt pole ka omavalitsuselt abi küsitud.

Kuidas kaitsta selliseid iga hinna eest ise hakkama saajaid nende eneste eest? Kui nad ei taha endale tunnistada, et on riskirühm, kelle nakatumine võib nad kergesti viia aparaatide alla, mille varu on meil teatavasti piiratud?

Kas peaksime taastama omaaegse rahvamaleva (uue nimetusega kodanikukaitse patrulli või midagi muud taolist), kes juhataks linna peale eksinud vanurid koduseinte vahele tagasi?

Heameel oli kuulda, et mitmel pool meie kandis ongi sellised patrullid tekkinud. Näiteks Võrus liiguvad kahekaupa ringi linna allasutuste töötajad, kelle töökoormus on vähenenud. Vabatahtlikke abilisi võis panga­automaatide juures siin-seal näha ka hiljutise pensionipäeva ajal.

Laupäeval jõustus eriolukorra juhi Jüri Ratase korraldus, mille kohaselt peab pood või teenindusasutus reegli 2 + 2 täitmiseks välja arvestama, kui palju müügisaali korraga kliente mahub. Nõude täitmine ehk ostjate ohjamine on jäetud poe kanda, mis tähendab, et kui turvatöötajatest on loobutud, tuleb ühel poetöötajal hakata ise korravalvuriks.

Seetõttu soovitaksingi mõnel patrullil linna peal ringijalutamise asemel võtta koht sisse kaubanduskeskuste sissepääsu juures, lüües seal kaks kärbest ühe hoobiga. Seal saab aidata niigi riskitsoonis olevatel poetöötajatel reguleerida kaupluses viibijate arvu ning ühtlasi koputada vanurite südametunnistusele, et nad pigem loobuksid ise poes käimisest. Isegi kui see isikuandmete kaitse nõuetega vastuollu peaks minema, võiksid nad küsida ka vanuri nime ning edastada selle sotsiaalosakonnale. Usun aga, et ainuüksi nime küsimine võib vanurile mõistuse pähe panna.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles