Põim Kama: parim aeg elada maal

Valga vallavalitsuse kommunikatsioonijuht Põim Kama asus tööle suhtekorraldusfirmas Powerhouse. Foto: Tiit Loim

Tavatu elukorraldus paneb Karula kandi elaniku teraselt ümbrust ja inimesi silmitsema ning küsima: millisesse maailma satume, kui see kõik kord mööda saab.

Reede hommikul mõni minut enne kümmet ootan autos, mustad päikeseprillid ees, külapoe avamist. Sel poepäeva esimesel tunnil on hädasti tarvis liimi, et lõpetada kodus rebimispilt kevade märkidest, teha sellest telefoniga pilt ja laadida e-kooli. Koduõppe kannatused on kestnud juba mitu nädalat.

Külapood on meile tuttava ja armsa maailmakorra viimane kants. Asula soe tuksuv süda, kus kohtutakse, vahetatakse uudiseid ning täiendatakse purgisuppide, musta leiva ja liimi varusid. Kõrval seisavad tühjalt kool, lasteaed, kultuurimaja, raamatukogu, noortekeskus. Hooldekodu trepil päikesesse pööratud näoga istunud vanakesed on kadunud. Tuul keerutab tolmu üles.

Pood on ka esimene paik, kus umbusk ja pahameel pärmina üles kobrutab. Köhata ja sind lintšitakse. Leti eest, just sealt, kus müüja kaupu läbi piiksutab, alustavad ärevuselained oma teekonda, et üle ümberkaudsete külade pühkida. Hirm kantakse viledais kandekottides koju ja pakitakse lahti, helistatakse sugulastele, teavitatakse naabreid. Kellelgi on diagnoos! Tänavad valguvad tühjaks, emad hõikavad lapsed tuppa. Kale märtsipäike pleegitab tühja mänguväljakut.

Kõik on kogu aeg kodus, veebis, sotsiaalmeedias. Iga päev levivad uued üleskutsed. Milline oled oma lapsepõlvefotodel? Mis on su raamaturiiulis? Tantsi köögis! Inimesed vaatavad enese ümber ringi. Võib-olla esimest korda üle pika aja. Oma kodus, lähedaste seas ja ümbruskonnas. Pikkadel õhtutundidel saadetakse laiali kümneid sõbrakutseid. Kallimad sirutavad sõrmi teineteise poole läbi külma ekraani. Telefonikõned venivad päev-päevalt pikemaks.

Külast külla vuravad kullerautod, toimetades kohale kodukontoris tööluusides tellitud nutiseadmeid, kasvuhooneid, spordivarustust. Ärevus kihutab ostma – see on tung soetada varusid määramatuse tarbeks.ostma – see on tung soetada varusid määramatuse tarbeks.

Kevadine loodus kutsub, eestlased on metsarahvas! Suvekodud, pargid, järvekaldad ja metsarajad on inimestest tulvil.

Matkaradade algused on nädalavahetuseti autosid täis tuubitud nagu varem kaubanduskeskuste parklad reede õhtupoolikul kell viis. Põõsaste alla kuhjuvad tühjad pakendid ja seesama vetsupaber, mis esimestel päevadel riisi ja tatra kõrval kokku ostetud sai. Teised tulevad, kilekotid kaasas ja korjavad prahi kokku. Kas kinnaste ja maskidega?

Külast külla vuravad kullerautod, toimetades kohale kodukontoris tööluusides tellitud nutiseadmeid, kasvuhooneid, spordivarustust. Ärevus kihutab ostma – see on tung soetada varusid määramatuse tarbeks. Mure sissetulekute ja töö pärast, hirm tuttava ja harjumuspärase elu kestmise pärast tekitab vajaduse polsterdada end käegakatsutavate hüvedega. Pakiveobusside kõrval kannavad sotsiaaltöötajate väikesed sinised elektriautod sealsamas laiali toiduabi. Koolid saadavad õpilastele söögipakke, mille valgeis kummikindais käed kahe meetri kaugusele ukse taha jätavad. Keldrid tühjenevad moosidest.

Lambad lautades poegivad, seda juba seisma ei pane. Talvepuud saavad tehtud, muru käiakse rehadega üle, remont on valmis, kõpitsetakse veel üht-teist. Aedadest kerkib lehelõkete tossusambaid. Juba võetakse käsile needki tööd, mida mees korra lubanud ära teha ja mida pole talle sellepärast vaja igal aastal meelde tuletada. Kui eriolukord veel kaua kestab, saavad peenradki tehtud. Maha pannakse rohkem kui mullu. Oma aiamaa ja kartulipõld on ennegi rasketest aegadest üle aidanud. Toad pole kunagi olnud nii korras ega õhtusöögid nii toitvad.

Millisesse maailma satume, kui see kõik kord mööda saab? Kui viimaks harjumatu vabaduse käes silmi kissitades koduuksest välja astume. Keegi ei tea. Selge on vaid, et naasta endisesse pole võimalik. Saab ainult edasi minna.