Siim Saavik: kas ikka maksab kiirustada?

Siim Saavik Foto: Arvo Meeks

Kuigi eriolukord kestab ja koroonasse nakatunuid tuleb iga päev juurde, hakkas haridus- ja teadusministeeriumil koduõppe osalise lõpetamisega millegipärast kiire. Vähemalt nii tundub, sest haridus- ja teadusminister Mailis Reps ütles eelmisel nädalal, et 15. maist loodetakse taastada koolitöö väikestes, kuni 10-liikmelistes gruppides.

Põhjuseks toodi vajadus teha arenguvestlusi, kohtuda õpilastega ja vaadata, millised on kitsaskohad. Selle taustal jääks just õpetajate otsustada, millised lapsed kodust välja kutsutakse.

Vaesed õpetajad, kes peavad selliseid otsuseid langetama! Ilmselgelt ei saa nad kuidagi teada, kes õppetööle kutsututest võib olla eneselegi teadmata juba viirusekandja. Rääkimata ohust, et viirus kogu grupi võib nakatada. Nagu praegune eriolukorra kulg näitab, ei saa isegi kõiki ohutusreegleid järgides päris kindel olla, et koroona edasi ei levi.

Tõenäoliselt pole 15. maiks viirus Eestist veel kuskile kadunud. Ja paraku pole ka väikestes gruppides alati võimalik kahemeetrist distantsi hoida – isegi matkaradadel alati mitte. Sestap on kaheldava väärusega ka soovitus korraldada väiksematele õpilaste gruppidele ekskursioone ja viia tunde läbi õues.

Kümneliikmeliste gruppide kogunemine tekitaks paratamatult lisariski, et meid tabab uus haigestunute arvu tõus.

Jääb arusaamatuks, miks tahetakse enne kooliaasta lõppu grupikogunemistega riskida, seada lapsed ja koos sellega ka nende lähedased ohtu selle nimel, et saaks paar nädalat silmast silma koolitööd teha. Mis sellest siis muutub?

Kaldun arvama, et paari nädala tarkused ka omadega puntras olevaid õpilasi eriti ei aita, kuigi vaimsele tervisele mõjuks koduseinte vahelt pääsemine tõesti hästi. Kuid kas see kaalub üles potentsiaalse ohu tekke? Kümneliikmeliste gruppide kogunemine tekitaks paratamatult lisariski, et meid tabab uus haigestunute arvu tõus. Ja seda ajal, kui oleme loodetavasti tänu rangetele piirangutele pandeemiale piduri peale saanud. Seda iroonilisem on ülalmainitud otsuse juurde pandud klausel, et otsust ei rakendata vaid siis, kui mais nakatunute arvud alla ei lähe.

Ei sellest kooliaastast enam korralikku asja saa. See aga ei tähenda, et järgmine kooliaasta ei võiks alata nagu tavaliselt. 1. septembrini on omajagu aega ja loodetavasti kaob suvepäikese all unustuste hõlma see jube viirus, mis muu hulgas räsib halastamatult ka Eesti haridusmaastikku. Ei tasu koduõppe lõpetamisega kiirustada.