:format(webp)/nginx/o/2020/04/17/13059639t1hbd11.jpg)
Rein Nellis Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonnast pani kirja oma mõtted kuuse-kooreüraskitest, laanerähnist ja nende kahe omavahelisest seosest. Kui rääkida üraskikahjustustest ja nende vastu võitlemisest, tuleks meelde jätta üks number: 670 000. Just nii palju üraskeid ja nende vastseid võib ära süüa üks laanerähn ühe aasta jooksul.
Laanerähn ehk kolmvarvas-rähn (Picoides tridactylus) on rähnidest kõige kuuselembesem liik ning üraskisöömisvõimest tulenevalt on just laanerähnid need, kes üraskite arvukusele olulist mõju suudavad avaldada (1).
Kolmvarvas-rähn eelistab pesitsemiseks vanemaid kuusikuid, kuuse-segametsi ja okasmetsi. Elupaigavaliku juures on tema jaoks kõige olulisem püsti seisvate surnud ja surevate puude olemasolu.
Sellest tulenevalt paiknevad tihedamad pesitsuskogumid kaitsealadel, vääriselupaikades ja muudes loodusliku ilmega metsades.
Eriti palju võib neid pesitseda põlendike ja suuremate tormimurdude naabruses ning kahjurite, haiguste või kopra üleujutuse tõttu hukkunud ja hukkuvates kuusikutes. Intensiivselt majandatud metsades laanerähne enamasti ei leidu (4).
Laanerähn on rähnidest ainsana spetsialiseerunud üraskite, üraskitõukude ja nukkude söömisele, kusjuures kehtib seos – mida rohkem üraskeid on saadaval, seda rohkem neid ka süüakse.
Suvisel pesitsusajal lisanduvad nende toidusedelisse erinevad siklased ja viimaste vastsed, kes on suuremad ja seetõttu poegade toitmiseks paremini sobivad. Pärast poegade lennuvõimeliseks kasvamist keskenduvad laanerähnid taas üraskitele ja kogunevad toituma üraskikolletele (1).
Rähnid mõjutavad üraskite arvukust suurel määral ka kaudselt. Nad eemaldavad üraskitõukude kättesaamiseks kuuselt koore, kuid selle käigus kukub paratamatult osa tõukudest maha, kus neist saavad toituda muud putukad ja linnud.
Koore eemaldamisega päikesele ja tuulele avatud, kuid söömata jäänud haue või muud arengujärgud hukkuvad kuivuse, ebasobiva temperatuuri ja muude tegurite tõttu. Osaliselt eemaldatud koorega puudel saavad üraskite teised vaenlased (röövputukad ja parasitoidid) nende vastsetele paremini ligi, suurendades seeläbi rähnide kaudset mõju veelgi (1).
Kuuse-kooreüraskid kuuluvad ka teiste rähniliikide menüüsse, kuid põhitoiduks muutuvad nad vaid suure arvukuse korral.
Tavaolukorras on rähnide toit mitmekesisem, sisaldades kõikvõimalikke puudel ja puudes elavaid putukaid ja nende vastseid. Suur-kirjurähn seevastu toitub talveperioodil peamiselt hoopis kuuse ja männi seemnetest.
Laanerähnile kõige sarnasema elupaiganõudluse ja toitumisspektriga on valgeselg-kirjurähn, kes eelistab lehtpuid, kuid pesitseb ning toitub samuti aladel, kus leidub palju surnud ja surevaid puid (näiteks kopra üleujutusalad).
Laanerähn on paigalind, kelle arvukus sõltub ennekõike sobivate elupaikade olemasolust. Muuhulgas vanade kuusikute hulga vähenemine Eestis on mõjutanud laanerähni arvukuse vähenemist, sest nad on elupaiga suhtes üsna valivad.
Riikliku rähniseire raames jälgitud seirealadel on laanerähni arvukus viimase 13 aasta jooksul (2007–2019) statistiliselt langenud keskmiselt 4,8% aastas (3). See tähendab, et viimase kümnekonna aasta jooksul on Eesti asurkond vähenenud ligikaudu poole võrra.
Laanerähn on hetkel II kaitsekategooria kaitsealune liik, kuid sama kiire arvukuse vähenemise jätkudes võib ta kümne aasta pärast olla juba I kaitsekategooria liik.
Eesti mandriosas pesitseb viimase hinnangu järgi 2000–4000 paari laanerähne (2), kuid seegi hinnang võib tänaseks olla juba liialt optimistlik. Riiklikus keskkonnaregistris on arvele võetud 483 laanerähni leiukohta (elupaika).
Mõistlikum oleks asurkonna olulist vähenemist ennetada, kui hiljem rangete piirangute najal populatsiooni taastama asuda. Tugevalt vähenenud arvukusega linnu asurkonna riismete hoidmiseks tuleb moodustada rohkelt püsielupaiku.
Elujõuliste puude massilist suremist suudavad põhjustada vaid vähesed liigid ja sedagi kliimastressi tingimustes (5).
Viimaste aastate kuivad ja soojad suved ning pehmed talved on soosinud üraskite paljunemist (aastas sirgub kaks põlvkonda) ja talvitamist (6), lisaks on sagenenud tormid metsadesse juurde tekitanud üraskitele sobilikku tuulemurdu.
Üraskikahjustused ei alga kunagi tühjalt kohalt, enamasti vallandab üraskipuhangu kuum ilm ja põud, mis kuuse vastupanuvõimet vähendab (1; 6). Eestis on 1868. aastast kuni tänaseni kirjalikes allikates esile toodud üheksa suuremat üraskirüüstet (praegune on siis kümnes), millest kahe algpõhjusena on märgitud põuda ja kolme puhul lisaks põuale metsapõlenguid, lumekahjustusi ja tormikahjustusi (6).
Üraskite arvukuse kasvust tingitud soodsad toitumisolud võiksid teoorias laanerähni arvukusele järgnevate aastate jooksul positiivset mõju avaldada, arvukuse langus võiks peatuda või hakata isegi taastuma.
Kuid see saab toimuda vaid juhul, kui metsades leidub kuivavaid kuuskesid. See tähendab, et me võiksime mõelda muuhulgas ka vanade kuusikute kaitsmisele. Lõuna-Eesti rähniseirealadel on tõenäoliselt just toidubaasi suurenemise tõttu viimastel aastatel juba kasvanud valgeselg-kirjurähni arvukus (Otepääl) ja suur-kirjurähni arvukus. Viimaste arv on Rõuge ümbruses ja Haanja looduspargis kolme aasta jooksul lausa kahekordistunud (2).
Loodusmets on nagu terve inimorganism, kus valitseb tasakaal. Rähnid toimivad metsas üraskite puhul nagu antikehad meie organismis – väikese nakkuse korral ja tavapärase ilmastikuga aastatel aitavad nad koos teiste üraskitest toituvate või üraskitel parasiteerivate liikidega üraskite massilise paljunemise ära hoida või juba tekkinud puhanguid alla suruda.
Klassikaline majandusmets haiguspuhangutele ilma välise abita vastu seista ei suuda. Võib öelda, et kaitsealade sihtkaitsevööndid, vääriselupaigad, metsise ja teiste kaitsealuste liikide hoidmiseks moodustatud püsielupaigad ning muud kaitsealused metsad aitavad meie metsa ökosüsteemi tervist korras hoida ja seetõttu ei saa nende tähtsust alahinnata.
Inimorganismiga võrreldes võib öelda, et need alad “toodavad” üraskite “antikehi” – laanerähne.
Rähnid maaüksuse piire ei tunnista ja toituvad seal, kus toitu leidub. Seetõttu võidavad kaitsealadest ka need metsaomanikud, kelle metsas laanerähnile pesitsemiseks sobivaid elupaiku ei leidu.
Paremas olukorras on kinnistud, kus laanerähnid pesitsevad – iga rähn võib päevas süüa keskmiselt ca 1835 üraskit või nende vastset, mis kokku teeb 670 000 üraskit aastas. Samuti on leitud, et laanerähnide mõju on kõige suurem just neis metsades, kus linnud aastaringselt elada saavad (1).
Keskkonnaamet soovitab jätta osa murust aias niitmata, et õitsevad lilled ja liblikad silmailu pakuks ja elurikkus aias säiliks. Sama soovitus kehtib ka kordades rikkalikuma elustikuga metsade puhul – igal suuremal maaüksusel võiks vähemalt ühel kuuse enamusega eraldisel vanu kuuski hoida.
Veelgi parem oleks see, kui väike osa metsast jäetakse majandamisest üldse välja ja lastaks laanerähnidel, üraskitel ja kõigil teistel liikidel seal rahus toimetada.
Selline teguviis aitaks hoida ühest küljest metsaökosüsteemi tervist ja liigilist mitmekesisust, mis nii meil kui maailmas tervikuna on kiiresti vähenemas, teisest küljest vähendaks see üraskikahjustuste riski majandusmetsades.
Seejuures on laanerähn vaid üks paljudest liikidest, kelle seisund püsti seisvatest või maha langenud surnud puudest otseselt sõltub, ehk siis tegelik kasu nö “osa muru niitmata jätmisest” on võrratult suurem.
Mitmekesised ja elurikkad metsad aitavad hoida metsast saadavate teiste, samuti inimese jaoks oluliste teenuste mahtu ja kvaliteeti – näiteks värske õhk ja puhas vesi. Erinevalt kultuurpuistust on see ka võimeline muutuvate keskkonnatingimustega kiiresti kohanema (5).
Kolmvarvas-rähni ja teiste metsaga seotud ohustatud liikide käekäik sõltub tarkadest otsustest. Eestis on küllaltki suur osa maismaast arvatud erinevat tüüpi kaitsealade koosseisu, millest osale on kehtestatud ka ranged piirangud.
Laanerähni arvukuse vähenemise peatamiseks tuleks esmajärjekorras just kaitsealadel ja teadaolevates laanerähni elupaikades tegeleda eraldi vanade kuuskede ja kuusikute hoidmisega. Nagu osa muru niitmata jätmine koduaias, oleks see kasulik ka ümberkaudsetele metsadele.
Riik on siinkohal erametsaomanikule juba natuke appi tulnud ja looduslikus seisundis metsade ehk vääriselupaikade säilitamiseks ellu kutsunud vastava meetme - vääriselupaiga hoidmiseks saab erametsaomanik sõlmida lepingu Erametsakeskusega, kes hüvitab metsakasutuse kitsendustega põhjustatud kulud. Selliseid meetmeid võiks ju rohkemgi olla.
Nii majandusmetsade säästmiseks tehtavate üraskitõrje tööde juures kui ka metsamajandamise planeerimisel ei tohiks ära unustada puude taga seisvat metsa ja sedagi, et surnud puud ei vähenda elurikkust, vaid aitavad seda hoopis hoida. Miks mitte rohkem nende kaitsmisele mõelda?
Mets võib olla majandusüksus, kuid mitte ainult. Et mets oleks terve, vajab see ka elurikkust ja just selle hoidmiseks peame oma metsade arengukava koostamisel pingutusi tegema. Lõppkokkuvõttes võidavad sellest kõik.
Bark beetles and woodpecker | waldwissen.net https://www.waldwissen.net/waldwirtschaft/schaden/insekten/wsl_dreizehenspecht_borkenkaefer/index_EN
Elts, J., Leito, A., Leivits, M., Luigujõe, L., Nellis, R., Ots, M., Tammekänd, I., Väli, Ü. 2019. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo 32 (1): 1-39.
Keskkonnaagentuur 2020. Rähnide seire 2019. aasta aruanne. Riikliku keskkonnaseire elustiku mitmekesisuse seire programm.
Leibak, E. 2018. Laanerähn (kolmvarvas-rähn). – Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Eesti Ornitoloogiaühing, Tartu.
Palo, A. 2016. Eesti metsad. Kirjastus Varrak, Tallinn.
Õunap, H. 2019. Kuuse-kooreürask pärast 2018. aasta põuast suve. Artikkel Keskkonnaagentuuri kodulehel: https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/uudised/kuuse-kooreurask-parast-2018-aasta-pouast-suve
:format(webp)/nginx/o/2017/11/06/7285551t1he68e.png)