Maarius Suviste: vaadake peeglisse

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

See ei ole enam sigadus. See on sigadus kuubis.

Aprilli esimesest päevast tõusid kõrgemate riigiteenijate, sealhulgas presidendi, peaministri ja riigikogu liikmete ametipalgad. Jah, seadus näeb igakevadist korrektuuri ette. Jah, seadus on ülim. Aga praegune ajastus on muidugi kõike muud kui tore. Inimlikkusest rääkimata.

Samal ajal, kui kõrgeimad riigiteenijad hakkavad saama üle 6600 ja riigikogu liige üle 4300 euro:

on maad võtmas vaesus, masendus, kurnatus ja tülpimus;

ägab lihtrahvas raskuste ja tööpuuduse all;

töökohad kaovad, pankrotid ukse ees;

kolmkümmend protsenti võetakse palgast maha nagu niuhti;

kellel võetakse palka vähemaks tähtajaliselt, kellel tähtajatult;

lastega pere peab kas või nahast välja pugema, et lapsed söönuks saaksid;

pered lippavad pankade vahet, et laenupuhkust saada – et jumala eest koduta ei jääks;

pereisa ja -ema on hullumas, sest järgmised arved vajavad maksmist ning kodulaen ja/või autoliising tasumist;

ema peab lapsele poes tunnistama, et täna ei ole võimalik osta pulgajäätist ja homme kummikommi ning mis ülehomme saab, ei tea isa ka;

tuleb eurosid ja sente kokku lugeda ning pingsalt mõelda ja otsus vastu võtta: kas osta apteegist välja vajalik retseptiravim või poest perele süüa;

kedagi ei näi väga huvitavat, kuidas inimesed hakkama saavad, eriti lastega pered;

mikroettevõtja peab vaatama, kuidas ellu jääda, et oma pere ära elaks ning liising makstud saaks, ise aga samal ajal eriolukorra tõttu tegutseda ei tohi;

murest murtud ja kurnatud inimesed maadlevad depressiooniga;

paljud on eriolukorra tõttu koju aheldatud ning liikumispiirangud tekitavad viisakalt öeldes trotsi, eriti kui lapsed harjumuspäraselt liikuda ei saa;

enam ei teagi, kelle või mille peale loota või kuhu pöörduda.

Mitte kedagi ei näi tegelikult väga huvitavat, kuidas inimesed nüüd hakkama saavad, eriti lastega pered.

See nimekiri näib lõputuna. Kujundlikult öeldes nii lõputuna, et alles kriisi lõppedes jõuaks vahest viimase appihüüdeni.

Kui kõrgemad riigiteenijad ütlevad avalikkusele, et annetavad nüüd osa palgatõusust heategevusele, siis seda on muidugi tore teada küll. Aga mine tea, kas nad seda ka tegelikult teevad või on see öeldud lihtsalt suusoojaks, lihtrahva, valijate rahustuseks. Eks see rohkem südametunnistuse ja peeglisse vaatamise asi ole.