Põim Kama: lastel on vaja enne suve kooli naasta mitmel kaalukal põhjusel

Suhtekorraldaja ja lapsevanem Valga vallast Põim Kama

FOTO: Tiit Loim/Lõuna-Eesti Postimees

Lapsevanem on rahul, et lastele on tugi distantsõppeks loodud, kuid muret teeb nende igatsus sõprade ja eakaaslaste järele, mida ükski digivahend korvata ei suuda.

Tasapisi arutavad valitsused nii meil kui mujal koroonakriisist tingitud piirangute leevendamist. Eestis taastati haigete plaaniline ravi, mujal Euroopas avatakse asutusi ja poode ning lubatakse elanikele pisut suuremaid vabadusi.

Endiselt on aga palju lahtisi otsi lastevanemate jaoks põletavas küsimuses: mis saab kooliaasta lõpust?

Praeguse info kohaselt kavandatakse laste osalist kooli naasmist 15. maist, juhul, kui enne seda viiruse levikuga olukord halvemaks ei muutu. Siiski rõhutas haridus- ja teadusministeerium, et ka pärast mai keskpaika on koolides toimuv kontaktõpe erandlik ja mõeldud eelkõige lõpuklassidele ning järeleaitamistundideks. See tähendab, et valdav osa lapsi jääb kooliaasta lõpuni ja sellele järgnevaks suvepuhkuseks koju.

Ilmselt enamik lastevanematest nõustub, et koolid on distantsõppe korraldamisega hästi toime tulnud ning lapsed uutmoodi õppega üldiselt kohanenud. Kiiresti rakendati uusi meetodeid ja tehnoloogiaid, mis pakuvad vaheldust ega lase koolitööl üksluiseks muutuda. Õpetajad suhtlevad lastega tihedalt ning pakuvad regulaarselt tagasisidet.

Meie pere kodukoolis Lüllemäel kirjutas direktor ükshaaval lastele, et tänada neid tubli töö ja pingutuse eest eriolukorra tingimustes. Kodukontoris tunde andvatele õpetajatele saabusid aga tänuks käsitsi kirjutatud postkaardid. Võimalused ja tugi õppeks on loodud, kuid muret valmistab hoopis isolatsioonis viibivate laste igatsus sõprade ja eakaaslaste järele, mida ükski digivahend korvata ei suuda.

Ilmselt tasuks kaaluda õppetöö hajutamist eri majade vahel – miks mitte kasutada selleks jõude seisvaid kultuuriasutusi ja teisi avalikke hooneid.

Kooli ainuke ülesanne pole lastele õppetükke selgeks teha. Sama tähtis kui mitte olulisem on sotsiaalsete oskuste omandamine, mis ühises kooliperes toimetamisega kaasas käib. Et lapsest kasvaks hästi toimetulev ja ühiskonnas orienteeruv täiskasvanu, on tal vaja lävida paljude omaealiste ja vanematega ning saada osa teiste erinevatest päritoluperedest tulenevast mõttelaadist, kommetest ja hoiakutest.

Samavõrd oluline on seltsilistelt ja kollektiivilt saadav tagasiside omaenese teguviisidele ja arvamustele. Sügiseni koju jäämine võtab lastelt selle võimaluse ära kokku pooleks aastaks. See on kasvavale isiksusele tohutu pikk aeg, mis isolatsioonis veetes jätab ilmselt pöördumatu jälje. Sama kehtib paljude kodus olevate lasteaialaste kohta. Neil lihtsalt on vaja suhelda. Seetõttu pole ka imestada, et teated eriolukorra reegleid rikkuvatest lastest ja noortest päev-päevalt sagenevad.

Kaalukas põhjus kooli naasta on ka paljude perede raskus koduõppe läbiviimisel. Kui kodus kasvab mitu eri vanuses last ja vanemad seotud töökohustustega, on koduõppe korraldamine paras katsumus.

Need õpilased, kes varemgi motivatsiooni leidmisega kimpus, kipuvad ka e-õppes väheaktiivsed olema või kevadiste ilmade edenedes sellest üldse kõrvale jääma. Sama juhtub juhul, kui vanemad pole piisavalt kogenud digivahendite kasutamises ja jäävad hätta õppetöö tehnoloogilise poolega.

Samuti on iga nädalaga aina raskem säilitada õppetööks vajalikku distsipliini ja pidada kinni soovitatud päevakavast. Perede juhendamine ja aitamine on seda keerulisem, et otsekontaktid pole soositud ning ilmselt vajavad koolid siinjuures suuremat tuge. Nendelegi õpilastele, kellel on keeruline leida õppimiseks vajalikku töörütmi või motivatsiooni, on kuus kuud koolielust eemalolekut korvamatu – õpiharjumuse taastamine võib osutuda ületamatuks väljakutseks. Seetõttu on vajalik vähemalt mõneks ajaks enne suve kooli naasta, et nii sotsiaalsed oskused kui tööharjumused jõuaksid uuesti kinnistuda.

Ilmselt sarnastel põhjustel on näiteks Taanis, Saksamaal ja Norras asutud ette valmistama koolide ja lasteaedade osalist taasavamist. Seda mõistagi rangete meetmete abil uue viirusepuhangu ohtu miinimumini viies. Õpilased jagatakse väiksematesse rühmadesse, keda hoitakse omavahel kokku puutumast. Päevakava korraldatakse ümber selliselt, et rühmade vahetunnid ei kattuks ning sotsiaalseid kontakte vähendatakse. Seejuures rakendatakse endiselt palju digi- ja distantsõpet.

Sügiseni koju jäämine võtab lastelt selle võimaluse ära kokku pooleks aastaks. See on kasvavale isiksusele tohutu pikk aeg, mis isolatsioonis veetes jätab ilmselt pöördumatu jälje. Sama kehtib paljude kodus olevate lasteaialaste kohta. Neil lihtsalt on vaja suhelda.

Kõigi otsuste ja kaalutluste lähtepunkt on koolipere turvalisus ning uute nakatumiste vältimine. Just viimane asjaolu teeb koolide töö taastamise meile eriti keeruliseks – nimelt kuulub suur osa Eesti õpetajaid vanuse poolest viiruse riskirühma. Isegi kui lapsed on valmis kooli naasma, võivad pedagoogid tajuda ohtu.

Siin peitub koolidele uus proovikivi töö korraldamiseks. Kui väikestes koolides on rühmaõpe võimalik, siis suurtes kindlasti komplitseeritum. Ilmselt tasuks kaaluda õppetöö hajutamist eri majade vahel – miks mitte kasutada selleks jõude seisvaid kultuuriasutusi ja teisi avalikke hooneid. Viiruse leviku seisukohast saab kooli naasmine esialgu olla vaid osaline ja kontaktõpe toimuda vähendatud mahus. See aga tähendab olulist lisakoormust õpetajatele, kes peaksid toime tulema nii e-õppe kui rühmatundidega, samuti on sellises olukorras raske korraldada tunniplaani.

Lahendamist vajavaid küsimusi on palju ning pole kahtlust, et koroonaaeg kujundab ümber mitmed senised vaated ja hoiakud õppimise suhtes. Siiski näitab viimaste nädalate kogemus, et meie koolid ja pedagoogid on äärmiselt paindlikud ning katsumusteks valmis.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles