Sirje Potisepp: toit ja arstiabi peavad olema võrdselt kättesaadavad

Sirje Potisepp. Foto: Urmas Luik

Praegune olukord, kus sisuliselt terve maailm on viiruse tõttu suletud, on toonud väga selgelt esile, et omamaisel toidutootmisel on Eesti elanike kriisiolukorras ellujäämisel ning sellest väljumisel oluline roll.

Olukorras, kus kaubaautod seisavad piirijärjekordades ja Euroopa riigid on kiirelt asunud protektsionismi viljelema, oleks mõeldamatu, et kaubandus saaks toidukaupu müüa ilma kohalike toidutööstuste toodanguta. Seetõttu on äärmiselt oluline, et riik näeks ja toetaks toidutööstuste strateegiliselt tähtsat rolli nii kriisi ajal kui ka tavaolukorras ega seaks ohtu toidutööstuste jätkusuutlikkust karmistuva maksupoliitika kaudu.

Eelnevate aastate mastaapsed kaudsed maksutõusud – gaasi-, elektri- ja kütuseaktsiis, raskeveokimaks, teekasutustasu ja muud – on väljendunud paratamatult toodete lõpphindades ja seadnud seeläbi ohtu meie tootjate konkurentsivõime importkauba kõrval.

Juba enne viimast gaasiaktsiisi tõusu oli Eestis gaasiaktsiisi määr võrreldes Läti ja Leeduga kordi kõrgem. Samuti oli diislikütuse hind Eestis kallim kui suuremas osas teistes Euroopa riikides. Muu hulgas ka oluliselt kõrgem Läti-Leedu hindadest, mis mõjutab logistikatasusid ja transpordihindu. Eesti on seeläbi tõusnud toiduainete ja jookide hinnatõusu liidriks Euroopa Liidus.

Sellega seoses oleme teinud vabariigi valitsusele ettepaneku maksutõusu moratooriumiks järgneval kahel aastal. Peame omamaise toidutootmise jätkusuutlikkuse seisukohalt väga oluliseks plaanitava plastimaksu, pakendimaksu, pakendiettevõtjatele jäätmeseadusest laiendatud tootjavastutuse lisanõuete ning Green Dealist tulenevate kohustuste kehtestamise peatamist. Leiame, et makse tuleb vaadelda tervikpaketina, mitte eraldi igat kaudset maksu planeerides ning hajutades sellega tähelepanu tervikpildilt ja mõjudelt toiduainete ning jookide hindadele.

Eesti on tõusnud toiduainete ja jookide hinnatõusu liidriks Euroopa Liidus.

Üks oluline probleem toidutööstustes on praeguses kriisiolukorras ka kaubanduskettide võimalikud trahvinõuded juhul, kui tootja ei suuda nõudluse hüppelisele kasvule sama kiiresti reageerida ja tarneid suurendada. Mäletame eriolukorra kehtestamise alguspäevilt, kuidas paanikas inimesed tühjendasid kaupluste riiuleid kiiremini, kui tooteid suudeti välja panna ning kauplustesse tarnida.

Tööstustes tekitas see põhjendamatu surve, sest üleöö tootmismahtu suurendada on väga keeruline ning ega inimesed hakka ju kodus olles tavapärasest rohkem sööma. Toiduliit saatis kõigile kaubanduskettidele kirja palvega mitte rakendada praegu leppetrahve. Loodame, et sellega ka arvestatakse. Keerulistel aegadel on oluline kokku hoida.

Kuigi tööstused jätkavad oma igapäevatööd Eesti elanike varustamisel toiduga, on paljudel ära langenud oluline sissetuleku allikas – hotellide, restoranide, peoteeninduse sektor. Tarbimisharjumuste muutuse tõttu on pidanud juba 30 inimest koondama Saarioinen Eesti.

Kui seni on toidutööstused olnud ühed suurimad eksportijad, tootes enam kui kolmandiku ekspordiks, siis nüüd on need mahud juba languses ja langevad paraku veelgi. Kuna toidutööstusse jõuab kriis hilinemisega, on Toiduliit taotlenud vabariigi valitsuselt töötasu toetuse perioodi pikendamist ning ringvõlgnevuste katmiseks uut siseriiklikku toetusmeedet.

Kõigi nende teemade kõrval tegelevad tööstused pidevalt sellega, et kaitsta oma töötajaid haigestumise eest. Kasutusele on võetud kõrgendatud hügieeninõuded ja võõraste sisenemine territooriumile on keelatud. Seetõttu on meil ka suur heameel, et valitsus otsustas eraldada Toiduliidu liikmetele kaitsemaske, mis aitavad tööandjatel teha kõik, et vältida töötajate massilisi haigestumisi, mis võiks tootmise seisata määramata ajaks.

Juba praegu on töötajate read tootmisliinide ääres hõrenenud ning vajadusel kasutatakse renditööjõudu. Kuna aga toidutööstustes peab rangete hügieenireeglite tõttu olema töötajatel ette näidata tervisetõend, siis paraku ei saa tootmisesse kaasata kohe igat sooviavaldajat. Seega on iga toidutööstuses töötav inimene Eesti elanike toiduga varustatuse seisukohalt väga oluline ja me võiksime osata neid inimesi rohkem väärtustada.

​

Toiduliit saatis kõigile kaubanduskettidele kirja palvega mitte rakendada praegu leppetrahve. Loodame, et sellega ka arvestatakse.

Praegu on Toiduliidu alla koondunud pea sada ettevõtet kinnitanud, et tarbijatel pole põhjust toidupuudust karta. Olenevalt tööstuse eripärast on tagatud paari nädala kuni paari kuu tootmisvaru. Tööstused on välja töötanud ka kriisistsenaariumid juhuks, kui mingi komponendi kättesaadavusega peaks probleeme tekkima. Sellisel juhul keskendutakse esmatähtsatele tootegruppidele.

Eestis on õnneks toiduga omavarustatuse tase suhteliselt kõrge võrreldes Euroopa Liiduga – meil on kala, teravilja ja piima rohkem, kui suudame tarbida. Kui vaadata teisi kategooriaid, on kahtlemata ka selliseid, kus varustatus võiks parem olla, näiteks köögiviljakasvatus ja lihatootmine.

Sigade Aafrika katku ulatuslikud laastamistööd on jätnud sügava jälje lihasektorisse ja ka maaeluministeerium andis just hoiatuse, et katkuohtu ei tohi alahinnata. Sellel aastal on Euroopa Liidu liikmesriikides tuvastatud kolm puhangut koduseafarmides.

Kuigi enamik eestimaalastest kinnitab, et eelistab toidukaupu ostes kodumaiseid tooteid, siis reaalne ostukäitumine seda hoiakut nii selgelt ei tõesta. Võime lehvitada sinimustvalget lippu kuitahes kõrgelt ja rääkida sellest, kuidas iga Eesti toidule kulutatud sent aitab hoida siin töökohti ning edendada kodumaist tootmist, aga hinnatundlik tarbija jääb paraku alati tegema otsuseid letilt vastu vaatavate numbrite põhjal.

Pidevalt on õhus teema, et tööstused peaksid kasutama rohkem kohalikku tooret. Suurem osa Eesti toidutööstustest eelistabki kohalikku, sageli kallimat toorainet, tehes selle nimel mööndusi kasumlikkuses. See ei saa aga olla norm, sest toidutööstuste töötajad tahavad samuti väärilist palka saada ning arendustööd teha.

Välismaise tooraine kasutamiseks on alati väga selge põhjus: kas siis kättesaadavus ja vajalik maht, kvaliteet või paratamatult ka hind. Seega ei ole need otsused ja valikud nii lihtsad ning lähtuvad eelkõige tarbija rahakoti võimalustest, sest nii tooraine kui ka kütuse hinnad ning tootmismaksud väljenduvad ju toodete lõpphinnas.