Henn Soopalu: nõutuks tegevad majad

Valga kunstnik Henn Soopalu. Foto: arhiiv

Üllatusin väga, kui möödunud aastal hakati Valgas Müllersoni ärimajale lisakorrust ehitama – töötukassa tarbeks. Tekkis küsimus: kas nõukogude ajal ehitatud polikliiniku seinad sellist koormust ikka välja kannatavad?

Tundub, et see mure oli õnneks siiski asjatu. Küsimusi tekitas taoline tegevus ometi. On ju Valga kesklinnas nii palju suuri hooneid, mis jäänud tühjaks. 1980ndatel ehitatud võimas teeninduskombinaadi maja ei ole siiani korralikku rakendust leidnud. Arvan, et teist taolise projektiga hoonet Eestis ei olegi. Selle maja peaks võtma muinsuskaitse alla. Uuena oli see lausa kesklinna pärl.

Kui 1988. aastal põles maha niinimetatud Vassili maja aadressil Vabaduse 5, ehitati kiiresti samasuguse arhitektuurilahendusega uus hoone asemele. Kõik kolm korrust olid hõivatud. Nüüd on seegi hoone palju aastaid peaaegu tühjana seisnud – kellelgi pole tarvis.

Leian, et nendest kahest majast oleks võinud töötukassa endale ühe välja valida. Lisakorruse ehitamine Müllersoni majale oli täielik ressursi raiskamine. Kas Eesti Vabariik on tõesti nii rikas?

Kunagise trükikoja maja aadressil Kesk 6 on samuti pooltühi, vähemalt kolmas korrus. Ootab kasutamist. Tundub, et pooltühi on ka Vabaduse 2/4 asuv kunagise kooperatiivi hoone.

Jaani kiriku lähedal on aga kaks torniga maja, mille puhul samuti kahju, et nendega midagi ette pole võetud.

Minu meelest oli ka mõttetu ehitada veel üsna hiljuti uus administratiivhoone Viljandi tänavale – nii kaugele kesklinnast. Samas hakkasid juba tol ajal kesklinnas korralikud pinnad tühjaks jääma.

Rõõmustav on aga see, et Kuperjanovi tänaval valge koolimaja kõrval asuv lõvipeadega hoone on käsile võetud. Kui omal ajal lastega sellest mööda kõndisime, olid väiksed tegelased neist fassadikaunistustest väga vaimustatud. «Miks need lõvid nii kõrgel on? Võiksid olla madalamal, saaksime siis neile pai teha,» rääkisid nad. Minu abikaasa seletas neile siis, et lõvid on nii kurjad loomad, et lapsed ei tohi neid puudutada – seepärast ongi nad nii kõrgel.

Rõõmu teeb seegi, et kunagine täitevkomitee hoone Vabaduse tänaval ühendatakse Marta Pärna koolimajaga, kuhu kolib Priimetsa kool. Kahju on vaid sellest, et nende senine koolikompleks äärelinnas Kuperjanovi tänava lõpus ilmselt rakendust ei leia, vaid jääb lihtsalt tühjaks.

Tühjalt seisab ka õmblusvabriku kunagine kolmekorruseline kontorihoone. See on ju nii hea koha peal, aga keegi justkui ei märka selle potentsiaali!

Valgas on ka suisa ohtlikena tunduvaid hooneid. Meenub, kui kunagisele teeninduskombinaadi paviljonile aadressil Pärna pst 1 ehitati varikatust. Olin kindel, et pannakse toestuseks mingid metalltorud alla, aga ei. Piirduti ainult nende metallkonstruktsioonidega, mis «tulistati» kiviseina sisse. Kui talvel sellele varikatusele paks lumi peale peaks tulema, siis arvan küll, et kogu kupatus langeb asfaldile. Kui selle varikatuse alt läbi käin, tuleb kogu aeg meelde, kui kehvasti seda ehitati. Sestap püüangi tegelikult kõndida teisel pool tänavat, sest ühel päeval võivad need varikatuse kinnituskohad väsida ja variseda.

Veel häirib mind Pedeli ääres olev viiekorruseline tühi majakarp, mida nõukogude aja lõpus ei suudetudki valmis ehitada, sest uus riigikord tuli peale. See mõjub linnapildis lausa tondilossina.

Rõõmu teeb seegi, et kunagine täitevkomitee hoone Vabaduse tänaval ühendatakse Marta Pärna koolimajaga, kuhu kolib Priimetsa kool.

Jaani kiriku lähedal on aga kaks torniga maja, mille puhul samuti kahju, et nendega midagi ette pole võetud. Ühes majas oli nõukogude ajal haridusosakond, teises toidunõude ja muude majapidamiskaupade kauplus.

Näiteks Viljandis ja Võrus on taolised majad kenasti üles vuntsitud. Nad on nagu pärlid lihtsama arhitektuuriga hoonete hulgas. Valgas on need pärlid aga tuhmunud. Ehk on taas kord mängus keerulised omandisuhted?

Olen kuulnud, et mõne vana eramaja kõpitsemine on läinud selle nahka, et muinsuskaitse sekkus liiga aktiivselt ja omanik lõi käega. Üks näide pidi olema Laia tänava alguses. Tolle maja katus oli kaetud kilega ja peremees oli tahtnud panna sinna plekk-katuse, aga kuna majal oli algselt kivikatus, nõuti seda ka aastakümneid hiljem. Kuna aga aeg on teinud oma töö, vundament kahjustunud ja ka seinad vist pehkinud, leidis omanik, et rasket kivikatust ei suuda hoone enam kanda. Nii seisab maja püsti räbaldunud kujul. Keegi ei tea, kui kaua veel.