Jaan Rapp: kas lasemegi kriisi raisku minna?

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Vana-aastaõhtul sai sõpradega tõdetud, et maailm on muutumas üha kurjemaks ja närvilisemaks ning Eestiski pole asjad kiita: inimesed kipuvad üha enam näitama oma halvimaid külgi, käib pidev solvamine ja solvumine.

Tekkis küsimus: kuidas edasi? Üks sõber arvas, et ei jää muud üle, kui oodata suurt sõda, mis õhu puhtamaks lööks ja inimesi ühiste ideede nimel ja ühiste vaenlaste vastu liidaks. Mina leidsin, et nii inimvaenulikku asja kui sõda kindlasti puhkeda ei tohiks, ent paraku tuleb varem või hiljem mingi majanduslik häda ja viletsus, mis tõelised väärtused esile tõstaks.

Mõnes mõttes täitusid meie mõlema halvimad fantaasiad: koroonakriisi on nii elukogenud inimesed kui riigijuhidki võrrelnud suisa Teise maailmasõjaga. Ja seda, mis majanduses toimuma hakkab, ei tea keegi täpselt ette, kuid midagi helget silmapiiril ei paista.

Samas läks täide ka ilusam osa meie aastavahetuse mõtetest. Inimesed muutusid. Esimest korda tajusin seda kriisi algul kodupoest väljudes. Siis kui kaupluse ukse kõrval polnud veel desovahendit, maskid olid suur haruldus ja 2 + 2 reegel oli äsja tulnud. Inimesed jäid poeukse lähedal seisma ja lasid turvalises kauguses väljuda. Seejuures vahetati sõbralikke pilke ja kogesin suisa erilist empaatiat oma kaasmaalastega.

Teretasin võõraid inimesi. Nemad teretasid vastu. See tundus loomulik.

Järgnenud nädalatel õnnestus korduvalt sattuda eri matkaradadele, õnneks polnud ükski neist rahvarohke. Seal kogesin sedasama ühtekuuluvust kaasmaalastega. Lisaks sõnatule teineteisemõistmisele, mis üksikute kohatud inimestega üksteisele viisakalt teed andes tekkis, tegin tihti midagi, mis mulle muidu üldse omane pole. Teretasin võõraid inimesi. Nemad teretasid vastu. See tundus loomulik, sest nad olid ju minu inimesed, minu saatusekaaslased. Tekkinud tunne oli võrreldav emotsiooniga, mis varem oli vallanud mind mõnes välismaa paigas kaasmaalasi kohates.

Poeski tundusid inimesed tavalisest kuidagi helgemad, nii palju kui seal üldse midagi tunda ja märgata mahti oli.

Eelmisel nädalal tõdesin, et harmoonia, mis inimeste vahel tekkis, on taas purunemas. Poes sõidetakse üksteisele lausa käruga selga, tänavatel rühitakse teineteisest enamasti vihasel ilmel mööda, nagu oleks ligimene koroonakriisis süüdi.

Kas tõesti laseme selle kriisi raisku, andmata endile võimalust ühiskonna ja inimestena paremaks saada? Sellest oleks kahju.