Põim Kama: õnn näha teist inimest

Põim Kama Foto: Tiit Loim

Koroonakriisi piirangute leevenedes kerkib küsimus: mis edasi saab? Teatud ebakindlus ilmselt jääb, arvab Valga valla elanik, olles samas kindel, et vaimu see siiski ei murra.

Jää hakkas sulama juba mõni aeg tagasi. Märkasin seda esimest korda, kui ühel õhtupoolikul kodutankla müüja enam ei põrnitsenud mind umbusklikult läbi visiiri, vaid hakkas lahkel moel ilmast rääkima. Juba unustatud argisel viisil, nagu polekski me vahel pleksiklaasi. See oli siis, kui talve viimane sinkjasmust lumepilv üle seljataha jäänud äärelinna katuste lähenes, et kogu tärkav elu ja lootus veel korraks maha peksta. Aga möödus mõni päev ja juba jõudsime müüjaga selleni, et talvine klaasipesuvedelik kõlbab samahästi ka suvel kasutada. Kes teab, ehk teeb veel öökülmagi.

Õdede kohvik külas on pikki nädalaid suletud, kuid aias käib vilgas töö. Kerkinud on uus suur kasvuhoone ning kõigil aknalaudadel koguvad hoogu istikud. Tomatid, kurgid, paprikad ja piprad, mis saabuval suvel uskumatuteks hõrgutisteks muudetuna külaliste ette asetatakse. Loodetavasti, kui ikka saab. Ehk juba pärast jaanipäeva, hiljemalt augustis. Ongi hea, nüüd saavad kõik tööd viimaks tehtud, seletab perenaine Triin. Muidu käis ju kogu aeg rahvast.

Kaua enam nii ei saa, tuleb turgudel käima hakata, räägib aednik taimehakatisi õrnal käel kasti ladudes. Inimesed tahavad ju osta!

Külatänavaäärse kollase kohviku esist peenart ehivad värsked võõrasemad. Vastasmajas on avatud suvelillede ja amplite müük. Seni laadalt laadale liikunud äri on tänavu internetti kolinud. Kaua enam nii ei saa, tuleb turgudel käima hakata, räägib aednik Siiri taimehakatisi õrnal käel kasti ladudes. Inimesed tahavad ju osta!

Elfriide tahtis panka minna. Maksud vaja maksta! Võtsin ta maantee äärest bussipeatusest peale, kui linna sõitsin. Ta istus aeglaselt ja väärikalt autosse, sättis hoolikalt käekoti põlvedele, pani rihma kinni ja mähkis sõrmed ümber käetoe. Nüüd oli ta valmis. Sügavalt sisse hingates rääkis ta siis ühe hooga ära kõik jutud, mis vahepeal rääkimata, ning küsis kõik küsimused, mis vahepeal küsimata. Aeg-ajalt pühkis kortsulise käeseljaga palgeid või seadis salli kindlamalt kaela ümber. Kas sa ei karda, küsisin ma viimaks. Egas elu saa seisma jääda, lausus Elfriide otsustavalt, kui panga ees autoukse tagantkäe kinni lõi. Tuleb temaga nõustuda.

Siis avati linnas esimene kohvik, mille aknaaluses lauas päevapraadi süüa ja lasta päikesel enese peale paista. Mõni päev hiljem juba teine, seejärel riburada kõik teised. Iga klient on kallis külaline, keda pole kaua nähtud. Üksteise võidu paigaldati terrasse, avati päikesevarje, laotati toolidele pleede, mida vilu ilmaga ümber võtta. Kärbiti menüüsid, vaadati üle hinnad, vähendati koguseid ja personali. Esialgu veel ettevaatlikult imbusid majaseintest tänavaile inimesed, kes üksi, kes paarikaupa, ning võtsid kohvikutes kohad sisse. Viimaks jäid suletuks veel vaid üksikud uksed.

Laupäeva hommikul kell kümme on ehituspood paksult rahvast täis. Kaks pluss kahest saab kiiresti kolm pluss kolm, siis neli pluss neli ja nii edasi. Kitsastes vahekäikudes ohtlikke manöövreid tehes laotakse rasked ostukärud seemneid ja istikuid täis. Õunapuud, ilupõõsad, suvelilled, amplid. Sekka grill või võrkkiik, lastele liivakasti mänguasjad või vanaemale lamamistool. Uus doos desovahendit igal nurgal.

Kes aias? Kõik aias! Pikad sirged peenrad jooksevad hämarusse, kasvuhooned täituvad noore rohelusega. Muld on soe ja lõhnab tugevalt, öö langedes tõusevad vagude vahelt uduviirud.

Kes aias? Kõik aias! Pikad sirged peenrad jooksevad hämarusse, kasvuhooned täituvad noore rohelusega. Muld on soe ja lõhnab tugevalt, öö langedes tõusevad vagude vahelt uduviirud.

Kui Aavo viimaks suvilasse jõudis, olid vargad ammu lahkunud. Ära viidi kõik, alates mitme mehega tõstmist vajavast murutraktorist kuni väikese nõukogudeaegse õmbluskarbini, mis tuppa lauanurgale unustatud. Traktoril oli Aavo sügisel linna minnes rattad alt ära kruvinud. Võeti ilmagi. Lumeta talve pikad vihmad olid pühkinud kõik jäljed, naabridki püsisid kodus ega märganud midagi. Politsei käis ja läks.

Nüüd ajab Aavo aias rehaga muti mullahunnikuid laiali ja küsib minult, sügavad naerukurrud silme ümber: ei tea, kumb tänavu võidab, kas mutid või mina? Alati võidavad mutid.

Õhtul kõndisin mööda värskest põllust, mille loojangukarva pinnast kerkis mullalõhna ja lindude kisa. Veidi aega liikusin kevadkülvi tegeva traktoriga kõrvuti. Ja meie juhiga muudkui naeratasime ja naeratasime, läbi kõigi ümberringi pekslevate tiibade. Milline õnn – näha teist inimest.

Mis edasi saab? Teatud ebakindlus ilmselt jääb. Vaimu see siiski ei murra.