Kultuurirahvas arutles elu üle pärast kriisi

Kuktuuripealinna koordinaator Annela Laaneots

FOTO: Kiur Kaasik / Tartu2024

Tuleviku tervikuks on hübriidmudel – kultuurisündmused on olemas nii digimaailmas kui tavapärasel kujul. Kui tugevalt on saanud praegusest koroonakriisist pihta meie kultuurivaldkond ja kuidas kriisist väljuda?

7.mail kogunes ligi 600 kultuurikorraldajat nii Lõuna-Eestist kui kogu Eestist Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 ja Tartu linna koostöös korraldatud Kultuurikompassile, kus arutelust sündisid nii mõnedki kasulikud nõuanded.

Kui tugevalt kultuurisektor päriselt pihta sai, neid kokkuvõtteid alles tehakse. Aga näiteks Music Estonia tegevjuht Virgo Sillamaa tõi Kultuurikompassil välja, et nende poolt läbiviidud küsitlusest selgus, et märtsis-aprillis jäi muusikavaldkonnas saamata üle 6 miljoni tulu. Samas kui kulusid, mida enam tagasi ei saa, oli tehtud neiks ärajäänud sündmusteks juba üle 3 miljoni eest.

Nii mõtisklesidki kultuurikorraldajad olukorras, kus inimesed ei saanud enam nende korraldatavatele sündmustele kohale tulla, et kuidas uues olukorras edasi minna, millised on need vahendid, kas on olemas elementaarne digipädevus, kas on olemas julgus klõpsata uutes keskkondades ja programmides nuppudele kartmata tagajärgi? Kultuurikompassil üles astunud Matis Leima tõdes, et kõige tähtsam on julgus katsetada uusi asju - keskkonnad ja programmid on disainitud nii, et oleksid haaratavad ka alles õppivale kasutajale.

Kultuuriloojad on õppinud kasutama uusi tööriistu

Kultuurikompassil “Milliseks kujundame kultuurikorralduse uue ajastu?” jäi kõlama mõte, et veebilahendusi ei saa piiritult rakendada, sest publikul on tekkinud kahe kuuga ekraaniväsimus. Matis Leima, kes oli üks esimesi veebikontserdi korraldaja, tõdes, et kui tema esimesel veebikontserdil oli sadu osalejaid, siis järgmistel see langes, sest veebikontserdeid tuli erinevatelt artistidelt internetti väga palju ja konkurents muutus väga tihedaks.

Vaid aasta enne koroonakriisi loodud Kellerteatri juht Vahur Keller oli üks esimesi, kes viis tearietendused veebi ja tegi seeläbi koguni maastaapse publikurekordi. Nad naljatavad isekeskis, et Kellerteater sai sünnipäevaks suure saali. Nende kahte virutaaletendust on vaadanud üle 2500 inimese, ehk et nad kasvatasid publiku arvu kaks korda. Müügitulu kukkus aga 20 korda, sest netis saab müüa vaatajakohti, mitte pileteid- ühe ekraani taga võib olla kogu pere. Samuti ei saa pilet ka maksta nii palju kui inimene tuleks teatrisse kohapeale elamust saama.

Digipädevus võtmepädevuseks

Virgo Sillamaa tõdes koguni, et tänu koroonakriisile on tõusnud kultuuriloojate seas üheks võtmepädevuseks digitaalne kirjaoskus. Kultuurisündmuse looja või – korraldaja peab lisaks varasemalt loomulikuks peetud oskusele eelarvet teha, programmi korraldada, nüüd ka oskama digitaalseid sündmusi korraldada. Veebilaiv on nüüd kultuurikorraldaja jaoks baasoskus. Uute oskuste õppimine on see, mis tuleb kriisist kaasa võtta.

Tema sõnutsi ei saa muusikavaldkond siiski tervikuna veebi kolida. Eriolukorras on leitud lahendused huvitavad, kuid need ei asenda kontserdikogemust füüsilises ruumis. Ta nimetas veebikontsertide kitsaskohana, et inimestel on süvenev ekraaniväsimus, samas kui tuluallikana on veebi kaudu korraldatavate sündmuste võimalused piiratud.

Foorumi “Milliseks kujundame kultuurikorralduse uue ajastu?” võttis kokku kirjaniku ja kultuurikriitiku Berk Vaheri, kultuurijuhi ning õppejõu Marko Lõhmuse ja Haanjas elava IT-visionääri Linnar Viigi arutelu teemal “Kas me muudame oma kurssi jäädavalt?”.

Panelistid tõdesid, et Tartu ja Lõuna-Eesti Euroopa kultuuripealinna kontseptsioon "Ellujäämise kunstid" ning selle tegevussuunad muutusid eriolukorras veelgi päevakajalisemateks. Marko Lõhmus rõhutas samas, et koroonakriisiga kaasneb majanduskriis ning kultuurivaldkond tegeleb ellujäämisega mitmel tasandil: "Me peame jälgima, et "Ellujäämise kunstid" ei muutuks Eestis "kunstide ellujäämiseks", kui valdkonda saabuvad samaaegselt nii riiklikud kui omavalitsuste tasandi kärped."

Mis kriisist jääb?

Marko Lõhmus pakkus, et jäävad muutused kultuurikorralduse poole pealt – ohtusele ja riskide ettenägemisele hakatakse rohkem tähelepanu pöörama. Kriis jätab jälje inimeste käitumisse.

Linnar Viik tõdes, et 2008. aasta majanduskriis näitas, et kriisi ajal tekivad uued ettevõtted. 2008 kriis tõi jagamismajanduse. Ka praegune kriis loob uusi asju. Samuti kinnitub tõdemus, et kultuur hoiabki ühiskonda elus. Kõikjal maailmas on silma paistnud mikrokultuurikogukonnad ja nende võimekus kasutada ära ka digikanaleid. Väikesed kogukonnad suudavad nüüd oma fännidega pidada kontakti. Tuleviku tervikuks on hübriidmudel – kultuurisündmused on olemas nii digimaailmas kui tavapärasel kujul.

Berk Vaher tõdes, et ei peaks ülehindama kriisi mõju. Inimene vajab ikka ka inimlikku kontakti, selle peal kultuur püsib. Vaher loodab, et palju selllest, millega oleme varasemalt harjunud, tuleb tagasi. Ekraaniväsimus tekib ka vajaduse inimkontaktide järele. Kui piirangud lõppevad, siis tahetakse ikka kokku saada.

Soovitused, millega igaüks saab panustada, et kultuurielu taastuks

Linnar Viik:

-    Ei nõutanud ühtegi teatripiletit tagasi, pigem olen valmis juurde ostma

-    Ole vabas õhus, looduses

-    Iga kriisiga kaob ära keskpärasus, tung tipp-tegijate järele kasvab. Keskpärasus saab kõige tugevama põntsu, TikTok võtab keskpärasuse koha üle. Õpime väärtustama head kultuuri.

Marko Lõhmus:

-    Usaldame rohkem neid, kes peavad ette nägema. Peseme käsi. Ei roni kui öeldakse, et ära mine. Distsipliini kasvatamine nõudis katastroofi.

-    Nii kui saab minna teatrisse-kontserdile, siis lähme.

Berk Vaher:

-    Pidage reeglitest kinni, aga julgege ka hakata normaalsust taastama kui kui kriis üle läheb. Kultuur saab toimida läbi usalduse, läheduse

-    Nähke igas probleemis võimalust .

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles