Sisukord
Lõuna-Eesti Postimees
Postimees

Mati Määrits: kes nopib meie maasikad?

2 min lugemist
  • Ilmselgelt annab ees seisev maasikakriis põllupidajatele ainest järelemõtlemiseks.
Mati Määrits FOTO: Kristjan Teedema/Postimees/Scanpix

Tundub, et eeskätt valitsuse liikmetel pole suure koroonavõitluse käigus aega ega ka tahtmist mõelda juba järgmisel kuul aset leidvale, mil Eesti põldudel valmivad maasikad. Võib-olla isegi on mõeldud, sest nii-öelda altpoolt tulev surve on piisavalt tugev. Paraku ei ole vähemalt seni leitud julgust öelda selgelt välja, kas me ikka lubame oma riiki ajutist võõrtööjõudu või mitte.

Aeg aga läheb ning kui põllumehed esimese kopatäie mädanenud maasikaid Toompea lossi ette maha kallavad, on ilmselgelt hilja jah-sõna öelda, sest seni just Eestisse tulla tahtnud ukrainlased on endale juba mõnes teises riigis töö leidnud.

Nii mõnegi juhtivpoliitiku peas tundub jätkuvalt valitsevat soovmõtlemine, et küll meie endi tööta jäänud (linna)inimesed ukrainlastest, valgevenelastest ja moldaavlastest vabaks jäävad kohad ära täidavad. Aga kas ikka täidavad?

Kui sulle ikka makstakse 70 protsenti senisest palgast ning isegi pärast koondamist vaid pisut vähem, kas sa ikka viitsid varahommikust hilisõhtuni maasikapõllul küürutada või mis veel hullem – lavatsil pikali olles teistega võrdselt tempot hoida?

Seni on eestlasi sellest rängast tööst säästnud ukrainlased, sest neil on stiimul – raha. Ning kuna nad on kodust kaugel, ei olegi neil teist võimalust ega õieti ka tahtmist teha midagi muud kui tööd.

Paraku ei ole vähemalt seni leitud julgust öelda selgelt välja, kas me ikka lubame oma riiki ajutist võõrtööjõudu või mitte.

Oma siseturgu me mujalt tuleva toidu­kraami eest seni kaitsta pole suutnud. Lihtne majandusloogika ütleb, et kui turule jõuab senisest vähem kodumaist maasikat, mis on pealegi tunduvalt kallim, täidab tühja koha maitsetu, kuid see-eest odavam importmari. Seda me samas ka justkui ei taha.

Eks omajagu õigus on nendelgi, kes ütlevad, et ega head kriisi tasu raisku lasta. Ilmselgelt annab ees seisev maasikakriis põllupidajatele valusa õppetunni ning ainest järele mõtlemiseks, kuidas edasi toimetada. Juhul, kui meie uksed jäävadki ukrainlaste ees suletuks, kaovad võib-olla edaspidi 30–50-hektarilised maasikapõllud sootuks ning hakkame punamarja taas kasvatama väiksematel põllulappidel, millest enda jõud üle käib?

Turult aga ostame vähemat moosi keetmiseks ja sügavkülma panemiseks Poola või Hispaania maasikaid ning kohe suhu pistmiseks heal juhul kilo kaupa omamaist marja? Selle peale ei taha isegi mõelda.

Seotud lood
15.05.2020 20.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto