Eimar Veldre: kas abipolitseinike roll on Eestis üheselt selge?

Eimar Veldre Foto: Arno Mikkor

Korravalvurite esindaja toob välja, et vabatahtlike panus on töötundide hulga poolest võrdne ligi 50 politseiametniku aastatööga ning rahaliselt väärt üle poole miljoni euro. Veelgi tähtsam on aga tema sõnul ühiskondlik hüve, mida abipolitseinikud loovad.

Aprillis 1994 võttis riigikogu vastu abipolitseiniku seaduse, millega pani aluse avaliku sektori vabatahtliku tegevuse haruldasele ja edukale mudelile. Sellega seoses tähistasimegi hiljuti abipolitseinike 26. aastapäeva. Põlva, Valga ja Võru maakonda teenindavas Kagu politseijaoskonnas oli 2019. aasta lõpu seisuga abipolitseinikke kokku 135 ning nende aastane panus maakonna turvalisusesse oli 7518 tundi. Nende tähtsust näitas veenvalt ka äsjane eriolukord, mil abipolitseinikke aktiivselt politsei igapäevatöösse kaasati.

Maailmas on vähe riike, kus vabatahtlikud on kaasatud politsei töösse. Veel vähem on neid maid, kus vabatahtlikele on antud volitused esindada riiki ja kasutada selleks ka erimeetmeid ja -vahendeid. Paratamatult tekitab see aga aeg-ajalt küsimuse: kas see on ikka õige? Kas pole mindud liiale? Või hoopis vastupidi: kas saaksime vabatahtlike kätte usaldada veelgi rohkem avaliku võimu ülesandeid?

Vabatahtlike kaasamist ei peakski ehk seadusega reguleerima, ent korrakaitseülesanded on seotud teiste inimeste õiguste piiramisega: õigusega inimest tänaval peatada, küsitleda, teda ohu korral kinni pidada, tema koju siseneda ja asju läbi vaadata. Just selliste eriliste õiguste tõttu on vaja abipolitseinike tegevus seadusega täpselt paika panna. Igaüks ei saa hakata ise politsei ja riigi nimel tegutsema ning võimu kasutama. Selleks tuleb volitused saada. Nende õiguste teemal ongi enim arutelu tekkinud.

Kuna politsei on riigivõimu esindaja, on abipolitseinikud õigustatud tegutsema politsei nimel. Kus on aga õiguste laiendamise piir? Hollandi näitel saame öelda, et piir ulatub politseiametnike volitusteni. Samas oleme Eestis lähtunud seni lihtsast mõõdupuust: praktilisest vajadusest politseitöö korraldamisel ja väljaõppe võimalustest.

Seega on abipolitseinik kui vabatahtlik teenistuja, kellel on paljuski ametnikule omased õigused ja kohustused, ent kes selle eest ei saa palka ega tasustatud puhkust.

Alustuseks tuleb selgitada aga seda, kes üldse abipolitseinik on. Tegemist on vabatahtlikuga, kes pole küll politseiametnik, kuid ta on politsei esindaja, kellel erilised volitused ja õigused. Samuti on tal kohustus järgida ametniku eetikakoodeksit.

Seaduse alusel on abipolitseiniku pädevuses politsei abistamine avalikku korda ähvardava ohu ennetamisel, väljaselgitamisel ja tõrjumisel. Samuti võib ta vastava eriettevalmistuse järel teha iseseisvalt liiklusjärelevalvet ja kontrollida, kas täidetakse avalikus kohas käitumise nõudeid.

Abipolitseinikuks ei saada pelgalt soovi avaldades, et järgmisel päeval saaks juba osaleda patrullis või ennetustöös. Kandidaat peab esitama enda kohta mitmesuguseid andmeid ja läbima ka tervisekontrolli. Samuti peab kandideerija esitama iseloomustuse tööandjalt või õppeasutuselt või soovituse politseiametnikult. Lisaks kontrollib politsei ka kandidaadi tausta.

Abipolitseinikuks ei võeta isikut, keda on karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest; kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav või kellelt on ära võetud politseiametniku ametikohal töötamise õigus. Samuti ei sobi korravalvurite kolleegiks isik, kes on sõltuvuses alkoholist, narkootilisest või psühhotroopsest ainest.

Välistatud on ka psüühikahäirega isikud ning needki, kellel mingi muu tervisehäire, mis takistab abipolitseiniku ülesannete täitmist. Silmas peetakse sedagi, kas kandidaat oma käitumise ja eluviiside poolest korravalvuriks sobib.

Seega on kasutusel väga tihe sõel, mis välistab paljuski ohu, et politseis hakkaks vabatahtlikuna tegutsema kriminaal või inimene, kelle tervis pole selleks kohane. Loomulikult ei ole selline kontroll absoluutne, mistõttu erandlikel juhtudel tuleb vabastada abipolitseiniku staatusest ka inimesi, kelle kohta ilmneb töö käigus uusi asjaolusid, mis räägivad vastu tema sobivusele politsei ridadesse.

Oluline on ka märkida, et nendes nõuetes pole tehtud leevendusi ega järeleandmisi 1994. aastast. Vastupidi, neid on muudetud isegi karmimaks. Seega on abipolitseinik kui vabatahtlik teenistuja, kellel on paljuski ametnikule omased õigused ja kohustused ning nõudmised, ent kes selle eest ei saa palka ega tasustatud puhkust.

Abipolitseiniku õpe ei piirdu pelgalt algtasemega. Teenistuse käigus tuleb igal aastal läbida täiendusõpe.

Kas aga abipolitseinike väljaõpe on piisav? Just see on olnud pidevalt ka kriitilise pilgu all. Põhimõtteliselt peab abipolitseinik esmase õppe käigus ja 40 tunni jooksul omandama algteadmised ja oskused politseitöös osalemiseks. Kuna tegemist on tehnilise töö ja suhtlemise kombinatsiooniga, elatakse tegelikult sisse praktilise töö käigus, nagu igal elualal: erialane õpe koolipingis, ametialane töökohal.

Samas arvestab politsei nüüdisaegse organisatsioonina ka vabatahtlike varasemat töö- ja õpikogemust. Sestap ei pea need abipolitseinikuks astujad, kes õppinud või töötanud politseiga sarnasel alal, kõike uuesti läbi tegema ja nende kätte võib korrakaitsmise kiiremini usaldada.

Abipolitseiniku õpe ei piirdu pelgalt algtasemega. Teenistuse käigus tuleb igal aastal läbida täiendusõpe. Relvade ja teiste erivahendite kandmise ning kasutamise õiguse saamiseks tuleb läbi teha veel täiendavad erikoolitused. Kuna politseitöö taktika areneb, on ka vabatahtlike väljaõpe pidevas muutumises, et nad suudaksid oma ülesandeid täita.

Kõige selle juures tekib paratamatult küsimus: kui suur on abipolitseinike roll meie politseitöös ja ühiskonnas turvalisuse tagamisel? Kui arvestada, et nad panustavad keskmiselt aastas umbes 100 000 töötundi, siis politseiametniku madalaima palgamäära järgi – 1075 eurot bruto – oleks nende panus võrdne ligi 50 politseiametniku aastatööga ja rahaliselt väärt üle poole miljoni euro. See on keskmiselt ühe politseijaoskonna patrulltalitus.

Majandusliku väärtuse kõrval on aga veel tähtsam ühiskondlik hüve, mida abipolitseinikud loovad.

Turvatunne, ohtude vähendamine, politsei sidumine kogukondadega, usalduslike suhete loomine, eneseteostus vabatahtlikena, rahulolu tehtud tööst... Just selles loetelus peitubki vaba ühiskonna üks suurimaid väärtusi: inimeste vaba tahe ja enese teostamise võimalused. Üle 26 aasta on see Eesti politseis võimalik olnud, järgmised aastad ootavad ees.