Arved Breidaks: ennustajate võidujooks

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Mida lähemale nihkus eriolukorra lõpukell, seda enam hakkas silmapiirile ilmuma ennustusi, mis pärast Eesti, Euroopa, maailma taasavamist juhtuma hakkab. Eks inimesed ootagi ju umbsest toast väljudes kindlaid sõnumeid tulevikust.

Traditsiooniliselt on nüüdki osa ennustajaid teinud panuse sellele, et paku välja kõige võikam nägemus ja isegi kui kokkuvõttes nii ei lähe, on inimesed hiljem rõõmsad, et kõige hullemat ju ei juhtunud ning unustavad kogu loo.

Mäletate, kuidas kümmekond aastat tagasi tõsiste nägudega ennustati, et ühisraha euro variseb peagi põrmu, Euroopas tulevad tagasi rahvusvaluutad ja tagatipuks laguneb ka Euroopa Liit? Nüüdki jagub sotsiaalmeedias rohkelt meretaguste ekspertide karjatusi, kuidas üleilmne rahandussüsteem ülehomme kokku variseb, kuidas täiskiirusel kihutame aegade kõige hullemasse majanduskriisi ja nii edasi. Puudu on veel vaid lamemaalaste prognoos, et hiljemalt aasta pärast kukub maa musta auku või kuhugi veel tumedamasse kohta.

On raske uskuda, et üks viirus suudaks linnad tühjendada ning teha urbanistidest sigu ja lehmi kasvatavad talupojad.

Leebemad prognoosid jätavad jalgealuse paigale. Näiteks investeerimispankur Joakim Helenius ennustas vaba läänemaailma uut esiletõusu. Loogiliselt järeldades jõudis Helenius selleni, et uuendusmeelne lääs suudab kriisi ajal ümber jagatavatel turgudel tõmmata endale kõige pikemad kõrred. Nii võib minna, kuid võib minna ka teisiti, sest nagu kõnekäänd ütleb: inimene plaanib, jumal naerab.

Kes aga usuvad, et inimloomuse muutmine pole kuude ega aastate, vaid kümnendite ja sajandite teema, arvavad, nagu ekskeskpankur Ardo Hansson, et tegelikult ei muutu suurt mitte midagi. Kui esialgne ehmatus üle läheb, jätkub elu samal kursil nagu seni. Olgu see siis ühtedele peatee hukatusse või teistele igavesse majandusõndsusse. Tõepoolest on raske uskuda, et üks viirus suudaks linnad tühjendada ning teha urbanistidest sigu ja lehmi kasvatavad talupojad.

Pooldan tuleviku ootusärevuses pigem seda parteid, kus ei tehta tuleviku suhtes ülemäära suuri sõnu, vaid ollakse leppinud inimese oskusega ajaloost mitte liiga palju õppida, vaid tungelda edasi, olgu siht kuitahes ebamäärane. Pole mõtet end üles kütta hirmujuttudega, mis kõik võib veel juhtuda. Tuleb, mis tuleb ja kui see kord käes, tuleb sellega ka tegeleda, mitte end juba ette haigeks mõelda. Oma tervise nimel saab aga juba täna igaüks midagi ette võtta: minna välja kevadet nautima.