Emilia Aimra: õieilu koroonakevadesse

Emilia Aimra Foto: Elimelart

Kuigi juba mitu kuud on Eestis soovitatud vanematel inimestel kodus nelja seina vahel püsida ja isegi poeskäigud ära jätta, leiab kirjanik, et see keeld on olnud üle pingutatud. «Ka eakatel on õigus elamisväärsele elule,» rõhutab ta.

Kevad on käes. Ilmajaam lubas hommikul päikselist ilma. «Vanemad inimesed, püsige kodus!» hüüatasid aga kõik meediakanalid taas kord kui ühest suust. «Ärge minge mitte poodigi!» Üle 70-aastastele kuuldus sellest läbi uste kinnikeevitamise ragin.

Olen kogu elu olnud sõnakuulelik, rahumeelne ja muidu kena inimene, kuid nüüd tekitas hirmutamise lärm tahtmise käske boikoteerida. Nii heitsin jaki selga, salli üle õla ja panin sporditossud jalga ning suundusin otsustavalt uksest välja, maja taha kulgevale metsateele.

Nii oligi, nagu ilmateade kuulutas. Päike paistis ja mis veel meeldivam, sellel väiksel, vaevalt saja elanikuga saarel, kuhu olin majutunud, ei olnud politseinikke luuramas, hoiatusi karjumas ega lubasid kontrollimas, nagu maailma suurlinnades.

Mu väikesed kuularid olid mingil ajal katki läinud, nende järele polnud pikalt ka vajadust olnud. Seetõttu pistin nüüd suured kvaliteetkõrvaklapid pähe ja panin mängima Prantsuse helilooja Claude François’ «Y’a le printemps qui chante» (kevad on tulnud) – sama loo, mille taustal politsei Pariisi päikese käes viimaseid jalutajaid tubadesse tagasi kamandab.

Kuigi praegu palju teha ei saa, siis üht-teist ikka: nimelt mõelda, mida tulevikus saaks paremini teha. Ei, ei hakka rääkima poliitikast ega ka mitte koroonast. Räägin lilledest.

Usun kindlalt, et need noored, kes ise on taime maha pannud, ei lähe seda hiljem hoolimatult tallama ega lõbu pärast murdma.

Olen Euroopas palju ringi reisinud, kuid alati on mind vaimustanud väikeste linnakeste ja külade nostalgiline kaunidus ja lillerohkus. Neid on neis kaunites paikades pandud pottidesse kasvama nii linna või küla sissepääsuteedele kui ka kõikjale parkidesse ja teepeenardele. Linnake võib muidu olla äärmiselt hall ja isegi ehk näotu, kuid lilled on teinud need nostalgiliselt ilusaks. Olen neid kaunilt kujundatud paiku armastanud.

Seetõttu on olnud alati nukker saabuda Eesti väikelinna või külakohta ja näha seal vaid poollagunenud teid, mida õnneks siiski kogu aeg vähemaks jääb, kuid lilleilu ei ole kasvanud parandatud teedest hoolimata.

Ilmselt oleme pikalt nii harjunud – hallusega. Ehk liigagi kaua? Kuid see ei peaks nii jääma – seegi vajab mõttemalli muutust. Nüüd, kui paljudel meil on pisut üleliigset aega ja kevad käes, oleks ju suurepärane tekitada potitaimede ja istikute müüjate kassasse pisut rahavoogusid. Muudame selle pahasti alanud kevade eriliselt kauniks ja lillerohkeks. Ja teeme sellest püsiva kombe.

Võib ju küsida, kust selleks raha tuleb. Mõtlen siin, et kui valitsus annab praegu kõikvõimalikke toetusi, miks ei võiks ta anda erakorralist toetust ka külapildi kaunimaks muutmiseks. Inimesed saaksid istikuid, põõsaid ja pisut näpunäiteid asjatundjatelt ning 2 + 2 reeglit järgides kõik rõõmsalt istutama! Koolinoortelgi on põhjust ehk jalad arvutilaua tagant välja ajada ja minna linna haljastust värskendama. Usun kindlalt, et need noored, kes ise on taime maha pannud, ei lähe seda hiljem hoolimatult tallama ega lõbu pärast murdma.

Meil on karme aegu olnud varemgi. Kolme sajandi eest möllas siinse päikese all lisaks Põhjasõjale must surm. 18. sajandi alguses tabas Eestit viimane suur katku­epideemia. Katk puhkes Pärnu sadamas ja levis sealt kiiresti üle kogu Eesti. Katkuga võitlemiseks anti drastilisi korraldusi. Nii tuli kõik tervete hulka ilmuvad katku nakatunud inimesed viivitamatult üles puua.

Tänapäeval õnneks nii rangelt enam ei karistata. Ehk oleme ise targemaks saanud ja teame, et nii mõnigi käsk ja keeld on meie endi huvides.

Kui valitsus annab praegu kõikvõimalikke toetusi, miks ei võiks ta anda erakorralist toetust ka külapildi kaunimaks muutmiseks.

Siiski tundub nii silmakirjalikuna Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni hiljuti õhku visatud hüüde, et üle 70-aastased peaksid püsima isolatsioonis aasta lõpuni, samuti vanadekodude asukad.

Jah, see vaid ei tundu silmakirjalikuna – see ongi silmakirjalik. Iga eakas, kuid muidu terve inimene tunneb, et ta lihtsalt lükatakse pulbitsevast elust kõrvale. 70 aastat ei ole tänapäeval ju enam mingi kõrge iga. Loomulikult tahab ta pidada reeglitest kinni, võib-olla hõikab ta kaugelt ka noortekambale, et «hoidke distantsi», ta on ehk isegi köhatanud paljutähendavalt, kui noored muidu pole tast aru saanud.

Kuid temalgi on õigus elamisväärsele elule, tunda end vajalikuna – teisi aidates, kevadel peenraid kaevates, lilli istutades või kaunil päikselisel hommikutunnil kas või kohvijoomise kõrvale palvetades, paludes tervenemist meie rahvale. Ja siinjuures ei mõtle palvetaja vaid oma rahva füüsilist tervist, vaid pisut laiemalt.

Erakordne kevad tõesti. Siiski, püsigem elus. Hoiame meele terve – eriti meie, kellel lastelastele veel palju anda...

Kaunist kevadet! Saabugu neid meile veel palju.