Hoolealused on abilisele kui oma vanemad

Taheva piirkonna koduhooldustöötaja Lea Vartšun tõdes, et poetab vahel töö tõttu ka mõne pisara. «Aga siis lähen välja, teen mõne jalgrattatiiru. Ei põe eriti asjade pärast.» Foto: Arvo Meeks

Valga valla koduhooldaja Lea Vartšun ütleb, et tema töö pole vaid asjade koju­toomine ja koristamine. See on ka kuulamine ja nägemine. Nii saavad klientidest talle kui pereliikmed.

Vartšun töötab koduhooldajana Taheva piirkonnas. Maal on töö mitmekesine: pakkuda tuleb koduhooldust ja sotsiaaltransporti, tuua toiduabi. Samuti käib sinna alla akende pesemine, koristamine, vaipade kloppimine, lehtede riisumine. Kuus läbib koduhooldaja autoroolis umbes 3000 kilomeetrit. Kuigi ametinimetus nõnda kõlab, põetamine selle töö hulka siiski ei käi. «Ka muru on niidetud mõnes kodus.»

Vartšuni hoole all on 10 klienti vanuses 70–96. Varem külastas ta neid kaks korda nädalas, koroonakriisi ajal harvem. Ta lausus, et kui temagi 96-aastaselt nii kõbus oleks nagu ta vanim hoolealune, tuleks olla tänulik. «Minu prouad ja härrad on kõik väga tublid. 96-aastane proua teeb arvutiga veel ülekandeid, loeb lehti, lahendab ristsõnu.»