/nginx/o/2020/05/24/13117395t1h6870.jpg)
Nüüd, kui eriolukord on lõppenud ja elu kogu maailmas pahupidi pööranud koroonakriis näitab vaikseid taandumise märke, oleks meil kõigil igati õige aeg vaadata tagasi ja talletada kriisi õppetunnid. Järgnevalt püüangi meenutada oma olulisemaid tähelepanekuid kriisiperioodist.
Olen kasvanud keskkonnas, kus keerulisi olukordi ei ole kunagi nähtud läbinisti negatiivsetena, vaid on ikka mahedas võro keeles ohatud ja öeldud: «Jummal tiid, kos soo asi võise ka hää olla.» Kui meie esivanemad suutsid ja julgesid isegi sõjas midagi kasulikku näha, siis praeguses kriisis on seda kindlasti.
On arvajaid, kes on öelnud, et Võrumaad on viimase aasta jooksul karistatud järjest kahe karmi kriisiga. Mina näen selles hoopis vastupidist. Sügisesed tugevad tormituuled ja elektrikatkestus, mis siinse piirkonna pikaks ajaks pimedusse mattis ning eluks hädavajalikest teenustest lühemaks või pikemaks ajaks ilma jättis, valmistas meid hoopis ette järgmisteks kriisideks. See kinnistas meis teadmise, et kriisi alguses tuleb tegutseda otsustavalt ja kiiresti. Usun, et tormi antud õppetunnil on oma osa selles, et meil koroonakriisis lõppkokkuvõttes nii läks ega käivitunud Saaremaa stsenaarium.
Suures plaanis on muidugi inimesed nii mugavad, kui neil olla lastakse. Paraku peame seepärast tõdema, et kokkuvõttes me riigina – nagu enamik riike maailmas – selleks kriisiks valmis ei olnud. Eriti ilmekalt räägib sellest fakt, et kuigi maailmas mitmes paigas möllas viirus juba täistuuridel, vajasime tegutsemiseks ikkagi viiruse plahvatuslikku ja kiiret levikut kohtadel, et otsustavalt tegutsema asuda. Viiruse tõkestamise järgmise etapiga oleme aga minu arvates siiani päris hästi hakkama saanud.
Suurepärane näide kogukonna koostoimimisest oli ka siinse piirkonna tuline kaasaelamine kohalikele toidutootjatele, mis avaldus väärt kauba aktiivses tellimises ja reklaamimises.
Võib-olla on üks olulisemaid koroonakriisi õppetunde see, et peame keeruliste valikutega silmitsi seistes julgema otsustada, kartmata ühiskonna halvakspanu. Võrus on seda julgetud teha. Näiteks ei pidanud me kuidagi vastutustundlikuks korraldada Eesti suurimat lastefestivali Võrus tänavu suvel, sest sellest lõbusast ja kontaktirohkest üritusest võib taas alguse saada viiruse levik, mida ükski laps ei taha teda näiteks lastefestivalil saatvale vanaemale või vanaisale.
Samuti tahaks lapsed ju sügisel ka päriselt kooli minna. Otsus tõi küll nii mõnelegi asjaosalisele pisara silma, kuid paraku tuleb mõnikord valida halva ja veel halvema valiku vahel. Paljudel seisavad need otsused Eestis veel ees.
Kõigest hoolimata on kriisis minu silmis olnud palju teretulnud avastusi. Esmalt ehk suurepärane koostöö ja üksteise toetamine. Kriis pani meid nii üksikisikute kui ka organisatsioonide tasemel oluliselt paremini koostööd tegema. Paljudel juhtudel võis täheldada, et tavaelus keerulised probleemid leidsid nüüd palju kiiremad lahendused. Lahenduste võti peitus selles, et olime lihtsalt hoolivamad ja üksteist toetavamad. Selle kogemuse võiksime tavaellu kaasa võtta. «Ei saa» pole enamasti õige vastus, mõelgem pigem alati, kuidas SAAB probleeme lahendada.
Suurepärane näide kogukonna koostoimimisest oli ka siinse piirkonna tuline kaasaelamine kohalikele toidutootjatele, mis avaldus väärt kauba aktiivses tellimises ja reklaamimises. Ka see trend võiks jätkuda. Meie kogukonnas toimetavad ettevõtjad saavad niimoodi teenistust ja meie saame kvaliteetset ja tervislikku kaupa.
Täiesti omaette väärtusena tahaksin esile tõsta, et koroonakriis tugevdas kindlasti oluliselt perekondlikke suhteid ja omavahelist koostööd – elu ise sundis meid kodudes rohkem koos olema ja toimetama. Sellest on meil tavaelus pahatihti suur puudus olnud. Kindlasti oli see üheskoos kodus olemine paljudele peredele suur katsumus, kuid usun, et kaalukausil osutub tähtsamaks ikka asja kasulik külg.
Seegi pole vähetähtis, et saame lasteaia- ja koolilaste vanematena nüüd paremini aru, kui suurt rolli tavaelus mängivad lastele haridust andvad asutused ja kui raske võib tegelikult olla õpetajal. Ehk ei vaadata pärast kõike seda ka maksude maksmisele enam nii kurja pilguga, nagu oleks see kellelegi raha ärakinkimine. See raha läheb ikka suuremas osas meile kõigile mitmesuguste teenuste pakkumiseks.
Koroonakriis tõi välja, et oleme siin, Eestimaal, ikka väga õnnelikud inimesed, kuna meid on hõredalt ja meid ümbritseb tohutu ressurss – puhas loodus –, kus ka kõige karmimal kriisihetkel sai segamatult liikuda ja meeli kosutada.
Täiesti omaette väärtusena tahaksin esile tõsta, et koroonakriis tugevdas kindlasti oluliselt perekondlikke suhteid – elu ise sundis meid kodudes rohkem koos olema ja toimetama.
Vähem tähtsaks ei saa pidada ka aega ja loodust säästvat käitumist. Selgelt kulus vähem aega ja muid ressursse nii poes käimisele kui ka paljudele muudele tavapärastele ja olulistele tegevustele, kuna kriis sundis meid tegutsema läbimõeldumalt ja kõike pikemalt ette planeerima. Ka siit on tavaellu naasmisel palju õpetlikku kaasa võtta. Tehkem seda!
Kindlasti pole maailm enam see, mis ta oli veel kolm kuud tagasi. Väga valusad tagasilöögid majanduses on juba käegakatsutavad. Kummitavad töökohtade kadumine ja hirm homme hakkama saamise ees.
Väike leevendus nendele probleemidele on asjaolu, et selgemalt on välja joonistunud tulevikumajanduse kontuurid. Palju küll kaob, kuid palju uut tuleb ka asemele. Peame selle üleminekuperioodi lihtsalt suutma välja kannatada.
Vaieldamatult andis kriis suure tõuke kaugtöövaldkonna arengule, mis võib pikemas perspektiivis igati hästi mõjuda kogu siinse piirkonna käekäigule. Tõstatub küsimus: kas oluline on tööl käimine või töö tegemine? Loomulikult pole kaugtöö võluvits, kuid rohkesti võimalusi peitub selles kindlasti.
Lõpetuseks võib öelda, et talletame kriisi õpetunnid, proovime uues olukorras leida nutikaid lahendusi ja vaatame ikka lootusrikkalt tulevikku. Elame edasi, kuid kriisis karastununa ja õppinuna juba pisut teistmoodi – kohanenuna.