Maarius Suviste: 101 nobenäppu ja kaabud

Maarius Suviste 

FOTO: Arvo Meeks

See hommik algas maru kihvtilt. Kõigepealt vuras kaks suurt bussi Toompeale. 101 nobenäppu astusid kui üks mees ja naine bussi, kummikud või uued valged tossud jalas, kellel lühikesed püksid ja T-särk, kellel pikad dressid seljas, peas nokats või rätt. Meeleolu oli ülev, tahtmist täis ja entusiastlik.

Rõõmsas tujus alustati sõitu. Suund võeti põllule.

Kolmas buss sõitis ministeeriumide eest läbi ja võttis ministrid peale. Ühe pere noorperemees ja vanaperemees astusid bussi, tunked seljas ning riputasid kaabud varna. Teised nende partei mehed tegid ka nõnda. Ülejäänud töömalevlased võtsid üles isamaalised laulud ning tantsisid pealiku eestvedamisel end bussi vahekäigus keskpõrandale kokku. Seegi brigaad võttis suuna põllule.

Kui ringkäik «Tunne Eestimaad!» maasikapõllu äärde jõudis, astuti ühisel rindel mammusid korjama. Ministrid, kaabud eesotsas, viskasid end lavatsile pikali ja andsid tuld! Nobedate näppude voor algas bravuurikalt ja eesrindlikud korjajad rügasid nii kiiresti, et isegi lavats ei jõudnud neile järele, vaid lohises sabas.

101 nobenäppu tõttasid vagude vahele küürutama, nii et kaugelt vaadates olid ainult peanupud paista. Käis töö ja vile koos. Ikka nii, et neli eurot tund või 50 senti kilo.

Ministrid, kaabud eesotsas, viskasid end lavatsile pikali ja andsid tuld! Nobedate näppude voor algas bravuurikalt ja eesrindlikud korjajad rügasid nii kiiresti, et isegi lavats ei jõudnud neile järele, vaid lohises sabas.

Kui uudis maasikapõllule lahti lastud poliitikutest kohalike kõrvu jõudis, ruttasid nood kohale, et oma silmaga ilmaimet näha. Kui aga võõramaalased kohale toodi, täis töötahet ja valmisolekut põllule viskuma, ajasid ministrid, kaabud eesotsas, end püsti. Võtsid üksteiselt kaenla alt kinni ning inimketti moodustades marssisid muulastele vastu, ise kooris korrutades: «Kui on muu, ütle fuu!» Kui õhk sai puhtaks, jätkus põllutöö omade saatel.

Kui kaheksa tundi põllul küürutatud, tulid bussid ette ja viisid malevlased linna ära. Hommikune meeleolu bussis asendus nüüd tõsise vaikuse ja norskamisega. Oli üksikuid, kes järgmine päev maast lahti said – need, kel selg, käed, jalad vastu pidasid. Üheksainsaks tööpäevaks see jäigi. Pärast selgus, et osa neist käis enda arvates valijatega kohtumas ning nõnda kõik nende enda kulud hüvitatud saidki.

See oli unenägu.

Kuid eks ennegi ole nii olnud, et unenäod kipuvad teinekord päriselus täide minema. Moel või teisel.

Aga asi ei ole ju ainult maasikates. Tegelikult. Sügisel tulevad kartulid, kapsad. Teistest töödest rääkimata.

Tagasi üles