Loobume turba kasutamisest
Lisatud turbatootja esindaja kommentaar!

Airi Hallik-Konnula

FOTO: Erakogu

Igal aastal tõuseb rahvas mõnes Eesti paigas üles koduraba hävitamise vastu. Neid püütakse taltsutada jutuga töökohtadest või vägevast ekspordist. Räägitakse ka, et küll kaevandaja soo pärast «korda» teeb ja et koht oli niikuinii rikutud. Omavalitsusjuhid loevad mõttes ressursimaksust laekuvat raha.

MTÜsse Niilusoo koondunud Kolga-Jaani aktivistid kogusid petitsioon.ee lehel üle 1000 allkirja, et hoida ära aleviku külje alla järjekordse turbakavanduse rajamine. Nii püütakse kaitsta marja- ja seenekohta ning kultuuripärandit. Kaevandusluba on välja antud 2000. aastate alguses, elanikud said sellest teada tänavu. Et takistada uute kaevanduste rajamist, lõid ka Räpina kandi inimesed mõni kuu tagasi MTÜ Tänu Loodusele.

Turbakaevandus tähendab hiiglasliku maa-ala paljaks koorimist. Aiandusturvas paikneb rohelise taimekihi all. Vähemväärtuslik niinimetatud kütteturvas kaevandajaid eriti ei huvita.

Seda tõendavad ka Räpina valla Tuurapera raba turbavaru ning kavandatavad kaevandusmahud: vähelagunenud ehk aiandusturvast on 233 000 tonni ja hästilagunenud turvast 456 000 tonni. Kaevandatakse 30 aasta jooksul maksimaalselt 10 000 tonni aastas, seega kokku 300 000 tonni, mis vihmaste suvede tõttu kindlasti nii suureks ei kujune. Hollandi kapitalil põhinev Van der Knaap Eesti OÜ kavatseb Räpina vallas turvast kaevandada veel Meelva, Määrastu ja Meenikunnu rabas; kokku kuni 31 000 tonni aastas.

Terminid «ökoloogiline» või «looduslik» võivad tähendada ka seda, et aiailu luuakse elusloodust hävitades.

Kuna vähelagunenud turbakihi keskmine paksus on Tuuraperas 0,7 meetrit, freesturba kaevandamiseks aga on tarvis võimalikult suurt tasast maalappi, saabki mitmesajalt hektarilt kuivendatud maalt aiandusturvast vahest umbes poole meetri jagu. Alumine turbakiht kaetakse hiljem turbasambla tükikeste ja põhuga – lootuses, et taimestik nii kiiremini taastub.

Häid näiteid sellisest taastumisest Eestis siiski õieti ei ole. Seega jääb suuresti täitmata ametnike soov ammendada vanad kaevandusalad ning vähendada CO2 emissiooni. Paljaks kooritud rabadest paiskub Eestis õhku rohkem süsihappegaasi kui kogu transpordisektorist.

Euroopa Liidu taastuv­energia direktiivi kohaselt on turvas taastumatu loodusvara ning rabad ise kuuluvad koos muude märgaladega kaitset vajavate elupaikade hulka. Positiivsest küljest tuleb mainida, et Eesti riik on langetanud otsuse puutumatuid rabasid tööstusmaaks mitte muuta.

Euroopas, iseäranis Inglismaal, kogub hoogu turbavaba aianduse liikumine, kus muu hulgas õpetatakse vaatama sõnade taha – et terminid «ökoloogiline» või «looduslik» võivad tähendada ka seda, et aiailu luuakse elusloodust hävitades.

Kuni turba kaevandamist veel lõpetatud pole, saab igaüks aidata kaasa selle hääbumisele, sest vähemalt poole aiandusturbast ostavad hobiaednikud. Aprilli algupoolel loodud FB-grupp «Turbavaba aiandus» kogus kiiresti üle saja liikme. Äkki kuuleme peagi ka Eesti esimesest turbavabast aiandist.

Me ei vaja turbast loobumise plaani

Küll aga vajame selgemat arusaamist kliimaleppe eesmärkidest ja kohustust rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on.

MTÜ Tänu Loodusele on andnud teada oma poliitilistest ambitsioonidest kohalikel valimistel. Väljund on vastuseis Van der Knaap Eesti OÜ kasvusubstraatide tootmise vabriku rajamisele. Poliitiliseks agendaks igati korralik eesmärk, aga kas ka mõistlik keskkonnahoiu seisukohast või kasulik kogukonnale? Igaühel on õigus oma arvamusele, mis aga ei anna õigust ironiseerida töökohtade vajalikkuse ega majanduse edendamise üle!

Lausvale on luua kuvand, et soovime kasutada ainult väikest osa lasundist ja jätta alad pärast korrastamata. Kaevandamiseks kehtivate lubadega mäeeraldistel tegime 2017. aastal jääkvarude uuringu ja oleme teadlikud, et kaevandatavast varust 80% moodustab hästilagunenud turvas. Vastupidi, Van der Knaap Eesti soovib pakkuda lahendust just hästilagunenud turba kasutamiseks läbi kõrge li­sandväärtusega substraatide tootmise.

Eriti kummaline on, et peamine vastuseis on suunatud vabriku rajamisele, mis seda võimaldaks. Seetõttu on kriitika täiesti põhjendamatu ja arusaamatu soov põlistada olukord, kus eelmise sajandi 60ndatel avatud kaevandusalad põhjustaks edasist CO2 emissiooni! Jääksoode üleujutamine lasundit ammendamata põhjustaks teise kasvuhoonegaasi metaani, mille suhteline kasvuhooneefekti tekitav mõju on 21 korda suurem kui CO2.

Koostöös keskkonnaorganisatsioonidega on keskkonnaministeeriumis koostatud kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri. Oleks aeg uskuda Eesti riiki, pidada lugu teadlastest, ametnikest ja inimestest, kes panustasid eelmainitud töö valmimise nimel. Eesti pindalast moodustavad turbamaad miljon hektarit, sellest 700 000 on kuivendatud põllumajanduse ja metsanduse tarbeks. Turba kaevandamisega tegeleb täna 35 ettevõtet, kellel reaalselt tootmises olev ala on 

14 000 hektarit. Seega, kui rääkida soode kuivendamise kliimamõjust, tuleb eri tegevustel vahet teha – 70% ja 2% on väga erinevad numbrid.

Turvas on oluline: ei saa mööda vaadata faktist, et kestva rahvaarvu juurdekasvuga inimkond vajab toitmist. Aastaks 2050 peaks meid kokku olema 9,77 miljardit, enamik suurlinnades. Wageningen University & Research 2018. aasta andmetel suureneb maailma vajadus kasvupinnaste järele 2050. aastal tänasega võrreldes 415%!

Just keskkonnahoidu silmas pidades ei saa mööda vaadata kasvupinna ühiku tootlikkusest või alternatiivsete toodete keskkonnamõjust. Olulised on ka tarbitava tervislikkus ja ringmajanduse põhimõtted ahela toimimiseks. Suurim roll vajaliku mahu saavutamisel jääb paratamatult puidukiu, puukoore ja kookoskiu kanda. Vajaduse kasv siis vastavalt 1250%, 1000% ja 700%. Turba vajaduse kasv oleks 200%. See ei tuleks Baltikumi arvelt, vaid riikidest, kus energiasektor olnud oluline turba tarbija.

Aastaks 2050 on aastane kasvupinnaste vajaduste prognoos 244 miljonit kuupmeetrit, millest vähemalt 43 miljonit kuupmeetrit on vaja täita toodetega, mida täna pole veel leiutatudki, sest teisi olemasolevaid tooraineid ei jätku! Aga 30 aastat tagasi polnud ka tänapäevast nutitelefoni.

Aivar Jõgiste,

Van der Knaap Eesti OÜ juhatuse liige

Tagasi üles