Jaanus Barkala: eestimeelsete üliõpilaste julgus tõi lipuvärvid

Jaanus Barkala Foto: Arvo Meeks

Neljandal juunil 136 aastat tagasi sõitsid julged ja uuendusmeelsed üliõpilased hobuvankritel Otepääle pühitsema oma uut lippu. Viimane peatus enne kohalejõudmist tehti Kintsli kõrtsis, kus tõsteti pisut veel meelekindlust ning lipp sai ka väidetavalt viimased nõelapisted. Enne Otepääle jõudmist rulliti lipp lahti ja sõideti uhkelt asulasse sisse.

Üliõpilaste silmis oli kahtlemata tegemist äärmiselt tähtsa ja auväärse sündmusega, mille eesmärk oli näidata Eestit toona valitsevatele võimudele oma kodanikujulgust.

Mida nad täpselt mõtlesid ja tundsid ning millised olid nende kaalutlused, võime ainult ette kujutada, kuid igatahes läks see päev Eesti ajalukku.

Tänavu 4. juunil on lipu pühitsemise 136. aastapäev. Eesti lipu päev on kõigile eestlastele tähtis. Meie, otepäälased, tunneme aga sellega veelgi erilisemat sidet. Sai ju sinimustvalge 4. juunil 1884 kirikuõpetajalt esimest korda õnnistuse just siin.

Otepääl on see au, et edumeelne noorte eliit – Eesti üliõpilaste selts – otsustas pühitseda just siin oma organisatsiooni lipu, millest sai hiljem meie rahvuslipp. See sündmus teeb Otepääst uhkusega Eesti lipu hälli.

Trikolooril on iga eestlase südames oma eriline koht. Kasutame seda uhkustundega riiklikel sündmustel, laulupeol, kodu kaunistamisel isiklike tähtpäevade puhul ja muudelgi juhtudel, mil lipu lehvimine tundub asjakohane. Meenutagem kas või neid hetki, kui spordivõistlustel tõuseb meie hümni saatel masti sinimustvalge.

Üliõpilaste silmis oli kahtlemata tegemist äärmiselt tähtsa ja auväärse sündmusega, mille eesmärk oli näidata Eestit toona valitsevatele võimudele oma kodanikujulgust.

Seda vaadates on iseäranis harras tunne. Ükskõik, millised on erimeelsused eestlaste vahel, trikoloor ühendab meid ja loob rahvustunde. Meile, otepäälastele, tähendab aga rahvuslipp veel midagi – see on midagi omast, südamelähedast ja kodust.

Ohvitserina saan öelda, et lippudel on ka sõjaväes eriline staatus. Lahingulipu alla koondutakse, kui isamaa on ohus. Seda kaitstakse oma elu hinnaga. Lipp innustab ja on samas kui tähis oma ja võõra vahel. Võitja lõi oma lipu vallutatud maa-alale püsti ja võitja lipule alistuti.

Antiikajaloost on teada, kuidas kolm Rooma leegioni tähist ehk leegionikotkast kaotati germaanlaste hõimule ning kuidas roomlased hiljem sõdisid kotkaste kättesaamiseks aastaid.

Samamoodi on lipp rahvuse uhkus ja sümbol ning seda lahingus kaotada on häbiasi. Kuni rahvusvärvid on veel kas või üheainsa eestlase kätes, ei ole me alistatud, võitleme edasi ja iga vaenlane peab sellega arvestama.

Eesti lipu hällina on Otepää seisnud alati selle eest, et sinimustvalge lugu meie vallas eriliselt kõlaks. Veelgi erilisemalt kui kogu Eestis – ning oleme selle üle uhked.

Sellel aastal toimuvad lipu aastapäeva pidustused koroona tõttu küll tagasihoidlikult, kuid me pole oma trikoloori unustanud.

Ootame kõigi fotomeenutusi sinimustvalgest lipust ning lipupäeval pakume tervele Eestile vaadata eelmise aasta lavastust «Taevas, muld ja tulevik». Lipupäeval teevad piirkonna motomehed trikoloori auks uhke sõidu. Kutsun kõiki üles 4. juunil heiskama sinimustvalget lippu ja asetama seda oma kodus või töökohal aukohale.

Head Eesti lipu 136. aastapäeva!