Mati Määrits: tagurpidi-Antsud tegutsemas

Mati Määrits Foto: Kristjan Teedema

• Kui rannast kaovad tualetid, tehakse oma häda märkamatult veekogusse või põõsastesse.

Juuni esimesel päeval avatud suplushooaeg tõi endaga ühe õlgu kehitama paneva uudise. Nimelt ei nõuta avalikes supluskohtades enam riietuskabiinide, tualettruumide ega prügiurnide olemasolu.

Terviseameti põhjendus kõlab ühtepidi loogiliselt: seni kehtinud liig kõrged nõudmised tekitasid paljudele supluskohtade valdajatele niigi palju probleeme, mistõttu nad ei tõtanud ametlikku ujumiskohta avama. Sest nii kaua, kui rand polnud ametlik, ei olnud omavalitsus ka kohustatud võimalikku reostusohtu näitavaid veeproove tegema.

Nüüd siis loodetakse, et tänu leevenenud nõuetele suureneb avalike supluskohtade arv ning nende haldajad hakkavad vee kvaliteeti regulaarselt kontrollima.

Kõikidest selgitustest hoolimata ütleb terve mõistus, et midagi on siin kapitaalselt paigast ära. Kui rannast kaovad tualetid, tehakse oma häda märkamatult veekogusse või põõsastesse. Pole prügikaste, poetatakse rämps metsa alla või peidetakse kavalalt rannaliiva sisse. Riietuskabiinita on samuti võimalik põhimõtteliselt hakkama saada, kuigi märgade ujumisriiete tõttu võib keset suve ootamatult nohu saada.

Mis on lõpuks kogu asja eesmärk? Kas leida tõestust sellele, et suvitajad tõepoolest pissivad veekogusse, milles ise pärast edasi ujuvad? Ning kui kontsentratsioon juba liiga suureks läheb, neile seda keelusildi abil nina peale hõõruda?

Kõikidest selgitustest hoolimata ütleb terve mõistus, et midagi on siin kapitaalselt paigast ära. Kui rannast kaovad tualetid, tehakse oma häda märkamatult veekogusse või põõsastesse. Pole prügikaste, poetatakse rämps metsa alla või peidetakse rannaliiva sisse.

Terves Eestis oli suplushooaja avamiseks 1. juunil valmis 53 supluskohta, mille rannad on heakorrastatud ning vee kvaliteet nõuetele vastav. Valgamaal jälgitakse suplusvee kvaliteeti neljas ja Võrumaal kolmes rannas. Veel vähem on seiratavaid supluskohti Viljandimaal, Raplamaal ja Põlvamaal.

Loodan südamest, et omavalitsused ei võta neile pakutud präänikut heas usus vastu ega loobu tualettidest, prügikastidest ja riietuskabiinidest. Muidugi on hea, kui meil on kõik hüved, sealhulgas rannavalve ja koristusteenus kellegi teise, õieti küll meie eneste kulul olemas. Aga kui kõike ei saa, tuleb paratamatult teha valikuid – loodetavasti siiski mitte Tagurpidi-Antsu põhimõttel.