Täna on kirjanik Ernst Enno 145. sünniaastapäev

Ernst Ennol on 145. sünniaastapäev Foto: Valga vald

Täna on 145. sünniaastapäev lastekirjanikul ning omaaegsel Valga Rahvahariduse Seltsi esimehel Ernst Ennol (08.06.1875 – 07.03.1934).

Enno sündis Tartumaal Rannu kihelkonnas. Ta on õppinud Tartus Treffneri gümnaasiumis ja Riia Polütehnilises Instituudis. Enno oli aktiivne osaleja Riia eestlaste seltsielus, ta oli korp! Vironia asutajaliige. Ta on töötanud Postimehe toimetuses, ajakirja Linda tegevtoimetajana (nendes väljaannetes avaldas ta oma esimesed luuletused), Valgas ametniku ja 1918. aastast eesti keele õpetajana. 1918. aasta juulist kuni 1919. aasta kevadeni oli ta Valga Rahvahariduse Seltsi esimees ja võttis osa Valga eestikeelse keskkooli asutamisest. Enno asus tööle Läänemaa koolinõunikuna 1919. aastal ja töötas selles ametis kuni surmani 1934. aastal.

Läänemaa koolinõuniku piirkond ulatus Ernst Enno ajal sadakond kilomeetrit Haapsalust lõunasse ja viiskümmend põhja; lisaks Hiiumaa, Vormsi ja Osmussaar. Koole oli ainuüksi saartel 36. Hobune ja paat olid selles ametis olulisteks liikumisvahenditeks. Villem Alttoa meenutab:«Siiski armastas Enno just Hiiumaad eriliselt, talle meeldisid saare loodus, rahvas ja õpetajad.» Ta külastas koole tavaliselt kaks korda aastas: sügiseti vaatles õpetajate tööd, koolikorda jms, kevadeti – õpilaste teadmisi. Ennole meeldis koole külastada ette teatamata, kuid külaoludes õnnestus see harva. Kui ilm võimaldas, liikus ta ühest koolist teise jalgsi. Enno külastas iga õpetaja tundi ja küsitles koolijuhatajat kooli olukorra kohta. Sageli, kui ta õpetajat tundis, käskis ta õpetajal anda õpilastele kirjalik töö, samal ajal vestles õpetajaga, istudes õpilaste hulgas koolipingis. Klassiruumis ei seganud koolinõunik eriti tunni käiku. Ta andis meelsasti nõu, aga oma arvamust peale ei surunud. Enno oli õpilaste hulgas oodatud külaline, sest ta oskas lastega huvitavalt vestelda ja neid köita. Enno revideeritud koolide aruanded on põhjalikud, korrektselt vormistatud ning täiendatud oma hinnangute ja ettepanekutega.

Töötades koolinõunikuna ei avaldanud Enno kasvatusteaduslikke artikleid ega loengute tekste. Selle asemel organiseeris ta Läänemaal üldhariduslikke kursusi, kus esines ka ise meelsasti. Ringkäikudel koolidesse jagas Enno kõnede kaudu oma mõtteid nii õpetajatele kui külarahvale. Südamelähedasteks teemadeks olid karskus ja emade kasvatamine.

Üldise tunnustuse osaliseks sai Ernst Enno luuletajana alles pärast surma, tema teosoofiline ja sümbolistlik luule ei leidnud kaasajal kuigivõrd mõistmist. Enno luule kõige uuenduslikum osa on raamatutes «Uued luuletused" (1909) ja «Hallid laulud» (1910). Ta lasteluuletused koondas koguks «Üks rohutirts läks kõndima» Ellen Niit 1957. aastal. Enno luule koondkogu «Rändaja õhtulaul» ilmus 1998. aastal. Enno luuletustele on kirjutatud palju koorilaule, teiste seas Miina Härma, Gustav Ernesaks, Mart Saar, Eduard Tubin, Alo Ritsing, Pärt Uusberg. Paljudele meenuvad esimestena Enno sõnadele kirjutatud lauludest Ruja «Nii vaikseks kõik on jäänud» ja Anne Maasiku «Rändaja õhtulaul».