Reis Siberisse viis küüditatud võrumaalaste kalmude otsingule

Eestlaste reisiseltskond Tulunis, kust edasi viis tee kalmuotsingutele Jevdokimova ja Petrovski külakesse. Fotol Janeli Jallai (vasakult), Toivo ja Kaja Lattu, Otu Jallai.

FOTO: Erakogu

Väike seltskond eestlasi käis hiljuti MTÜ Siberi Lood eestvedamisel Krasnojarski krais ja Irkutski oblastis Tuluni rajoonis, et otsida üles kaasmaalaste kalmud ning kodust ilmajäetuid mälestada.

Tulunimaa on rohkem tuttav Võrumaa rahvale, kuna silt «Tulun» seisis eelmisel aastal Võru jaamahoonel mitu kuud.

1949. aasta märtsis alustas Võru jaamahoonest ešelonis number 97319 teekonda Tulunimaale 510 perekonda. Kohale jõudes paigutati kõik küüditatud Tuluni jaamast 27 kilomeetri kaugusel olevasse Petrovski külla, Jaapani sõjavangidest tühjaks jäänud vangilaagri barakkidesse. Kuna juba teel olles oli hakanud vagunites levima mingisugune kõhutõbi, levis see haigus laagris jõudsalt edasi. Hans Sissasi mälestustest võib lugeda, et oli päevi, kus tuli matusetalitus pidada kuni lausa neljale lahkunule.

Petrovski vangilaagris maeti jaapanlasi lihtsalt laagri taha metsa. Sinna hakati matma ka eestlasi. Viimased hauad olid olnud nähtavad baraki akendest. Haigus taandus, kui väljasaadetuid hakati saatma teistesse Irkutsi oblasti rajoonidesse. Petrovsk aga peaks olema paik, kuhu on maetud kõige rohkem 1949. aastal Siberisse küüditatuid – ligikaudu 70. Seepärast tuligi idee külastada seda väikest külakest.

Üleujutus tegi plaanidesse muudatusi

Reisiseltskond oli muidugi palju tagasihoidlikum kui 1949. aastal. Mina, tütar Janeli, kelle hüüdnimeks on saanud «Siberi kalmistuturist», ning proua Made – Siberi laps, kes sündis 1953. aastal Balahta alevis Krasnojarski krais. Minu asumispaik oli samuti selles krais, Altai rajoonis Belõi-Jari alevikus. Enne Tulunimaale minekut käisimegi vaatamas Made sünnikohta ning minu Siberi koduküla, kuhu uskumatu kokkusattumise läbi on maetud ka Made isa.

Peale selle paigutasime «Lõpetamata raamatu» mälestusmärgid kõigile sinna mulda jäänud küüditatuile Balahta ja Šarõpova rajooni kalmistutele, vastavalt Tšistoe Polje ja Nikolski külla.

Made ema naasis oma kolmeaastase tütrega Eestisse 1956. aastal. Tütre mällu polnud selle lühikese ajaga Siberi eluolust suurt midagi talletunud, kuid kihk oma sünnikohta näha oli suur. Rõõm oli vaadata, kuidas tema unistus täitus.

Kui nii kaugele reisida, tuleb kohe rohkem asju ette võtta. Seega istusime Krasnojarskis Adleri – Ulan-Ude rongile ning suundusime Tuluni poole, et näha ka seda väikest küla, kuhu on maetud väga palju küüditatuid.

Traktor ees, kaks taksot järel ja kõige taga kari külapoisse jalgratastel, läks sõit kohalikust kalmistust mööda ja siis läbi noore männimetsa.

Vahetult enne reisi oli Tuluni tabanud looduskatastroof. Lausa kaks korda järjest. Jõgi, mis voolab Tuluni linnast ning ka paljudest külakestest läbi, tõusis suurelt üle kallaste ning viis tuhandeid majapidamisi endaga kaasa. Samal ajal lõõmasid Irkutski pool hiigelsuured metsatulekahjud. Juba Siberimaal olles saime teada, et meie Tuluni hotelli broneering on katastroofi tõttu tühistatud ning kõik majutuskohad on antud Tuluni toodud päästemeeskondade käsutusse.

Vahetasime rongipiletid ära selliselt, et ei peaks Tulunis ööbima. Õnneks on rongiliiklus seal väga tihe.

Rongis astus kupeesse sisse kaks daami. Üks neist oli särtsakas Ljuba, kes oli viimased aastad elanud oma tütre juures USAs ning oli nüüd teel oma koju Tuluni. Kuulanud ära meie sõidu eesmärgi, võttis ta vaimustusega ürituse juhtimise enda peale.

Pikkade paduvihmade järel oli kaitsetammide purunemise tõttu elu väikeses Tuluni linnas raskesti häiritud ja paljud asutused ei töötanud.

Veidi enne meid olid Irkutski poolt rongiga jõudnud Tuluni Kaja ja Toivo, kes olid Janeliga leppinud kokku liitumise Petrovskisse minekuks.

Kaja esivanemad, kes küüditati Obinitsast, puhkavad samuti Petrovski küla kalmistul. Kaja oli märtsis näinud Janelit televiisoris Siberi matmispaikade teemal rääkimas ning võttis temaga ühendust. Juhuse tahtel olid mõlemad reisiseltskonnad eelnevalt iseseisvalt planeerinud Tuluni mineku täpselt nii, et mõlemad grupid saabusid just samal päeval sinna.

Siberis Jevdokimova kalmistul leitud rist, millel seisis Madis Tiitsu nimi. Tema oli teksti autori Valga veinitehase aegse töökaaslase Mati Tiitsu onu.

FOTO: Erakogu

Eestlased leedukate kõrval

Meie plaan oli Tuluni saabudes leida taksojuht, kes käib meiega Petrovskis ning Jevdokimovas, ning seejärel leida matusebüroo, kes teeb meie kaasavõetud jooniste järgi mälestusmärgi.

Rongijaamas oli meil vastas Ljuba endine abikaasa. Naise sõbranna Nelli tuli meile giidiks. Nelli abikaasa oli pärit Jevdokimovast ning tundis küla inimesi ja elu läbi ning lõhki. Telliti jälle kaks taksot ja «kalmistuturism» võis alata.

Jevdokimovasse jõudes ootas meid surnuaia väraval Nelli tuttav mees, kes teadis, kuhu on maetud eestlased – leedulaste lähedale. Tuli minna väravatest otse kuni esimese suurema radade ristumiseni ja siis pöörata paremale jõe poole ning umbes 200 meetri pärast asusidki leedukate kõrged katoliiklikud puuristid.

Juba paari minuti pärast tõstis Janeli püsti maas lebava vana luteri risti, mille alumisel poolel oli säilinud alumiiniumist plaadike nimega Madis Tiits. Tema oli juhtumisi minu kunagise Valga veinitehase aegse töökaaslase Mati Tiitsu onu. Mati oli just enne meie Siberi-reisi saatnud mulle kutse oma 80 aasta juubelile. Juba siis Madis teadis, kelle kaudu Matile ennast ilmutada!

See on esimene puidust rist, mis me oleme kõigi nende aastate peale tuvastatavana leidnud. Puistasime Madise risti juurde peotäie kodumaa mulda ning Janeli lasi telefonist laulu «Ta lendab mesipuu poole».

Traktor teejuhiks

Kuna olime veendunud, et eestlaste matmiskoht on Jevdokimovas leitud, suundusime edasi Petrovskisse. Seal juhatati meid surnuaiale teisel pool jõekest. Otsingud osutusid tulutuks, kuna see oli kohalike külaelanike kalmistu. Janeli ja Kaja läksid Petrovskisse tagasi, kust said infot, et kuskil kaugemal metsa all on raudriste. Mõninga kauplemise peale oli üks külamees nõus sõitma oma Belarussiga meile kohta kätte näitama. Traktor ees, kaks taksot järel ja kõige taga kari külapoisse jalgratastel, läks sõit kohalikust kalmistust mööda ja siis vasakule, läbi noore männimetsa. Umbes ühe kilomeetri järel jäi traktor seisma ja kästi 500 meetri kauguselt paremalt otsida kõrgemat metsatukka.

Metsatukas oligi säilinud kümmekond raudristi. Mõnel olid peal isegi nimesildid. Selgelt oli loetavad nimed Juhan Lehes ja Elvira Tolmof. Kajal aga omaste riste leida ei õnnestunud.

Üle saja eestlase

Kuna Petrovski vangilaagri kalmistu asub praegu kellegi rendimaal ja sinna võõras jalga ei astu, otsustasime Tuluni rajooni maetud küüditatute mälestusmärgi püstitada Jevdokimovasse Madis Tiitsu arvatavale kalmukohale. Seda enam, et Madis oli just see mees, kes korraldas matuseid kõigile Muraši barakkide elanikele, kes läksid manalateed enne teda. Jevdokimovas saab siis vähemalt mõni kohalik ohates öelda: «Kak mnogo ih tut ostalos!» (tõlkes: kui palju neid siia jäi!). Olen sääraseid ütlemisi kuulnud.

Puistasime Madis Tiitsu risti juurde peotäie kodumaa mulda ning lasime telefonist laulu «Ta lendab mesipuu poole».

Tuluni rajooni mulda on 1949. aastal küüditatuid jäänud üle saja, nendest Jevdokimovas vähemalt 20, Petrovskis pea 70.

Tuluni tagasi jõudes käisime läbi ka matusebüroost, et tellida mälestusmärgi valmistamine. Tellimus võeti vastu, kuid arvet ei koostatud, kuna olid kiired ajad. Hilisemale järelepärimisele vastati, et neil on keelatud kulutada ehitusmaterjale kõrvalisteks töödeks. Kõik peab minema linna taastamiseks.

Ja oligi käes lahkumisaeg Tulunist. Meie sõitsime Irkutskisse, Kaja ja Toivo Krasnojarskisse. Ljuba jäi hooldama oma kaunist kodu.

- - - 

MTÜ Siberi Lood kogub infot Siberisse maetud küüditatud eestlaste kalmude kohta.

Tagasi üles
Back