Kristiina Reimand: kuritöö ja karistus

Kristiina Reimand

FOTO: Arvo Meeks

Terve Eesti oli šokeeritud, kui Lihulas tulistas mees mitut inimest, tappes kaks. Toimunu valguses on taas ühiskondliku arutelu alla tulnud karistuspoliitika Eestis. Tihti võib uudisekünnist ületanud kriminaalasjade ühiskondlikus tagasisides märgata eelkõige kriitikat karistuste leebuse kohta. Mainitud juhtumi puhul nõutakse tulistajale väga pikka vanglakaristust või nenditakse juba justkui ette ära, et ilmselt tuleb siit vaid tingimisi vangistus. Ka justiitsministeeriumi 2014. aasta uuringust selgus, et kõige karmimad on kurjategijate vastu elanikud, kõige leebemad aga kohtunikud.

Konkreetseid kaasusi lugedes võib tihti ununeda, et kriminaalmenetlusel on laiem ühiskondlik eesmärk: ühiskonnas rahu ja korra tagamine ja omakohtu vältimine ning ennetus. Seda nii süüdimõistetu kui ka iga teise inimese puhul, kes saab kinnitust õigusriigi toimimisest: kuriteo eest karistatakse.

Kohati võib täheldada arvamust, et pikk vangistus vähendab hiljem uue kuriteo toimepanemise riski ning leebemad karistused seda ei tee. Paneme süüdlase kümneks aastaks vangi istuma. Mida aga teha temaga siis, kui ta sealt välja tuleb? Loogika ütleb, et kuna inimene on nii kaua olnud ühiskonnast isoleeritud, on tema pöördumine seaduskuuleka eluviisi juurde kaheldav. Pealegi kulub inimese aastatepikkusele vangishoidmisele päris palju riigi raha.

Ega meiegi riigi kriminaalpoliitika ole täiuslik, kuid see on kahtlemata kaalutletud.

Lugedes aga artikleid tingimisi vangistustest, võib pähe tulla mõte, et see polegi ju midagi. Tegelikult ikka on. Pikk protsess kohtuskäimist, sundraha maksmine, kohtumised kriminaalhooldajaga. Teadmine, et kui järgmine kord seadust rikud, on karistus karm, aitab samuti kuritegelikult teelt eemale hoiduda. Tähtis on seegi, et inimest ei isoleerita ühiskonnast ning riik ei pea tema ülalpidamisele vanglas raha kulutama.

Maailma eri kohtades praktiseeritakse erinevat kriminaalpoliitikat. Kuritegevuse määr pole aga kunagi jõudnud nullini. See on paratamatu.

Lihula juhtumi puhul süttib meis muidugi emotsionaalsus ning empaatia ohvrite suhtes. Siiski tasub mõelda sellele, et süüdlase karistamise eesmärk ei ole kättemaksu kaudu kannatuste tekitamine teo toimepanijale. Ega meiegi riigi kriminaalpoliitika ole täiuslik, kuid see on kahtlemata kaalutletud. Suurbritannia poliitik Winston Churchill on öelnud, et demokraatia on halb valitsemisvorm, kuid see on parim, mis meil on. Sama võiks öelda ka meie kriminaal- ja karistuspoliitika kohta.

Tagasi üles