Siim Saavik: omanäoline koolilõpp

Siim Saavik

FOTO: Arvo Meeks

Seitseteist aastat kestnud haridustee jooksul on mul ette tulnud nii mõnigi koolilõpuaktus. Samas peab tõdema, et just viimane neist, magistrantuuri lõpetamine, oli neist konkurentsitult kõige omanäolisem.

Teadupärast võimutses mitme viimase kuu jooksul nii Eestis kui mujal maailmas üks tõsine viirushaigus, mis sundis tavapäraseid ja aastatepikkusi traditsioone muutma. Sellega kaasnev sundis ka Tartu Ülikooli lõpuaktusi erandkorras pidama veebikeskkonnas. Nii nagu teistegi tudengite puhul, kelle koolilõppu edasi ei lükatud.

Iseenesest oli kõik ilus ja tuleb ülikooli esindajaid tunnustada, et nad suutsid keerulises olukorras lõputseremooniale alternatiivse lahenduse leida. Enesestmõistetavalt aga ei tekitanud kooli lõpetamine sel korral päris sellist tunnet, nagu see tavaliselt on teinud.

Teisalt ei saagi Tartu Ülikooli peahoones diplomi vastu võtmist asendada võrdväärse alternatiiviga, sest seal on kõik pidulikum ja seetõttu tundub saavutatu ka tähtsam. Vähemalt nii tundus mulle mõni aasta tagasi, kui elu esimese kõrghariduse omandasin.

Ühtlasi langes diplomi kätte saamisega seljast õpikoorem, mida mitme aasta jooksul endaga kaasas kandma pidi. Tegu oli heas mõttes tühja tundega, mida sõnadega raske kirjeldada. Samas on iga asja lõpp ühtlasi uue algus.

Sel korral saime haridust tunnistavad paberid kätte õppekorraldaja kabinetis ja seda juba paar päeva enne lõpetamist. Vähemalt diplom ise polnud eriolukorrast tingituna muutunud ja selle saamine enda valdusesse tekitas ikkagi hea tunde.

Ühtlasi langes dokumendi kätte saamisega seljast õpikoorem, mida mitme aasta jooksul endaga kaasas kandma pidi. Tegu oli heas mõttes tühja tundega, mida sõnadega raske kirjeldada. Samas on iga asja lõpp ühtlasi uue algus.

Õnneks ei jätnud ka tudengite lähedased pidulikul päeval Tartusse tulemata, sest traditsioonilised pildid ülikooli peahoone ees tuli ikkagi ära teha. Eks annab ju fotomälestuski tunnistust sellest, millele äsjased lõpetajad end paari viimase aasta jooksul pühendasid.

Aga lõpetajaid on sel aastal veel tuhandeid. Nii mõnigi haridusasutus on oma õpilaste pidupäeva nii palju edasi lükanud, et nad saaksid suurt finaali üheskoos tähistada. See on hea, sest kunagi ei tea, millal võib käes olla ühe või teise inimese akadeemilise karjääri viimane etapp ning tunduvalt meeleolukam on see lõpupäev ametlikult koos kaasteelistega vastu võtta. Sel aastal siis sedasi. Erilisena jääb see päev aga koolilõpetajatele meelde kindlasti.

Tagasi üles