:format(webp)/nginx/o/2017/06/19/6799701t1h576b.jpg)
/nginx/o/2020/06/26/13173569t1ha7d4.jpg)
- Lutsu teatri eestvedaja Janno Rüütle: tahaksin, et teater oleks hobi
- Põlva vallas Lutsu külas tegutsevas teatris on nii profid kui harrastajad
- Koroonakriis jättis suveetendused ära
- Põllul on tal talinisu, talioder, suvioder, hernes ja ristik
Homme pidanuks Lutsu teatris esietenduma kogu pere muusikaline etendus «Unemati udujutt». Aga mida ei tule, seda ei tule. «Inimene teeb plaane, jumal naerab,» muigab teatritegija Janno Rüütle.
See oleks pidanud tulema vägev tükk. Autor Heiki Vilep, lavastaja Veikko Täär, kunstnik Silver Vahtre – üks kõvem tegija kui teine.
«Mis juhtus...» rehmab Lutsu teatri seltsi juhatuse liige, produtsent Janno Rüütle käega.
Istume Põlva vallas keset Lutsu küla tegutseva teatri ees kuue meetri pikkusel külapingil, kõrval piimapukk. On vaikus. Vaikus kohas, kus muidu heal ajal käiks enne esietendust säärane sagimine, et kohe on sagitud – et kõik ikka enne esietenduse päeva valmis saaks.
Ärajäämise põhjust ei pea kaugelt otsima. «Plaanid olid kõik paika pandud ja siis tuli kusagilt koroona välja. Siis me ootasime. Lükkasime kuu võrra edasi, siis teine kuu. Valmisolek oli olemas. Ootasime 1. maini. Hea küll, ootame 15. mai ka ära,» räägib ta. «Ja siis lugesin uudist, kus keegi meie superministritest ütles umbes nii, et piirangud võivad leeveneda, aga 2 + 2 reegel ei kao mitte kuhugi.»
Ja see oli tema jaoks sõnum. See ütles kõik.
«Me võime kõigega hakkama saada, aga 2 + 2 reegliga me hakkama ei saa. Meil on olnud 450 kohta tribüünil. Rehkendasin: selle reegliga oleksime saanud teha koha 100 inimesele,» lausub Rüütle.
/nginx/o/2020/06/26/13173574t1ha715.jpg)
Puudus kindlus
Kuna aga nende etendused on nii suuremahulised, ei oleks nad nii vähese publikuga majanduslikult edukalt toime tulnud – miinus oleks tulnud enam kui suur.
«See oli kahtepidi,» vangutab ta pead. Ja selgitab: «Võib-olla inimesed tahavadki välja minna ja tulevad hea meelega suveteatrisse. Aga teisest küljest ei olnud teada, mida viirus edasi teeb, kas leeveneb või tuleb teine laine. Kindlusetunnet ei olnud. Ühesõnaga tegime otsuse: meie sel suvel teatrit ei tee.»
Sestap ei näe sel suvel Lutsu teatris ka juba eelmisest aastast tuttavat lavastust «Siin me oleme, tõde ja õigus». Need lükkuvad järgmisse aastasse.
Vahepeal olnud raskustest hoolimata ei ole Lutsu teater nii-öelda hambaid varna riputanud. «Toimetame edasi. Ei taha järele ka jätta,» ütleb Janno Rüütle.
Aga nüüd ju piirangud leevenenud, saaks teha? «Ei, ei,» raputab ta pead. «Mina ise ei ole tahtnud etendusi augustikuusse kunagi jätta, sest juuli lõpust on viljakoristus juba alanud. Augustis ei oleks ma saanud ise kaasa lüüa. Nii et kohtume teatris järgmisel suvel.»
Juhuslikult lavale ja selle taha
Et pikaaegne Lutsu külavanem ja elupõline Lutsu küla elanik Janno Rüütle teatri juurde jõudis, on juhus. «See oli 1997. aastal, kui Sirje Vill (kultuuritegelane, ajakirjanik ja õpetaja – toim) kutsus mind Põlva linna harrastusteatrisse. Läksin. Jäin. Ja olen seal tegev tänase päevani.»
See ei ole veel kõik. «Ja nii tuligi teatripisik vaikselt sisse. Mind kutsuti Ruusale, kus Marge Trumsi (Põlvamaa kultuurihing – toim) tegi suvelavastusi, olin seal paaril etendusel.»
Seegi ei ole veel kõik. «Vaatasin, kuidas etendusi tehti, mõtlesin, mida oleks saanud natuke teisiti teha. Tekkis mõte, et teeks ka. Trehvasin kokku Jaan Willem Sibulaga (laulja ja näitleja, vanemuislane – toim). Temal oli idee, minul ka, kus võiks teha. Ja läkski nii, et 2014. aastal tegime Lutsu teatris esimese etenduse, see oli Rummu Jürist. Siis läks käima.»
Janno Rüütle, Põlvamaa teatritegija
«Kui teater on juba töötegemine, ei ole see enam tore.»
Aastate jooksul on olnud väga edukaid etendusi, mis viimse istekohani välja müüdud. Samas on olnud ka totaalseid kõrbemisi. Mis iganes põhjustel ja halbade asjade kokkulangemisel. Üks aastatetagune altminek on siiani valusalt meeles.
«Mats oli kõva. Neid haavu lakume tegelikult tänase päevani. Tuli ka laenu võtta, sest kõik kulud tuli ju kanda,» räägib teatritegija. Ja toob paralleeli poliitelust: «Vastutusest rääkides. Poliitik, minister võtab vastutuse: keeras asja tuksi, astub kohalt tagasi ja makstakse veel hüvitist ka peale. Ja siis läheb riigikokku tagasi. Tema ütleb, et võtab vastutuse. Mida ta vastutab? Minu jaoks ei ole see vastutus, kui ta astub kohalt tagasi. Vastutus on see, kui ta vastutab oma rahakotiga, oma varaga.»
Vahepeal olnud raskustest hoolimata ei ole Lutsu teater nii-öelda hambaid varna riputanud. «Toimetame edasi. Ei taha järele ka jätta.»
/nginx/o/2020/06/26/13173571t1ha855.jpg)
Isaga talus tööd rügamas
Lutsu teatris löövad kaasa Põlvamaaga seotud harrastusnäitlejad. Etendustes on läbi aegade mänginud ka profinäitlejad: Merca, Madis Milling, Veikko Täär, Kärt Tammjärv, Reimo Sagor, Marin Mägi-Efert, Liisu Krass, Artur Linnus ja teised. Siim Maaten on olnud nii näitleja kui lavastaja.
«Lutsu teater ei ole külateater. Lutsu teater ajab Lutsu külas Prantso talus oma asja,» räägib Janno Rüütle. «Samas me ei taha ka väga rõhutada seda, et oleme harrastusteater. Oleme lihtsalt Lutsu teater, kus on nii profid kui harrastajad.»
Kiikame korraks põllu peale – kohe Lutsu teatri mängukoha taga laiub hernepõld. «Ilusti tuleb, ilusti. Varsti läheb õitsema,» ütleb Rüütle, kui põllu juurde jõuame.
Ta on talupidaja. Siit ka põhjus, miks ta teatrietendusi augustisse jätta ei taha – siis kibekiire tööaeg ja nagu öeldud: viljakoristus.
«Sel aastal on 240 hektarit. Ei ole küll väga suur pind, aga maad lihtsalt ei jätku. Meil on maas talinisu, talioder, suvioder, hernes ja natuke ristikut ka. Isa aitab jõudu mööda kaasa, lisaks on meil veel üks töömees ka. Nii et kolmekesi ja saame ise hakkama. Sõbrad tulevad teinekord vajadusel appi.»
Kuidas talupidajal läheb? «Paljud räägivad, et teraviljakasvatustalul ei ole võimalik tegutseda, kui vähemalt 500 hektarit ei ole, aga mina olen siiamaani hakkama saanud. Olen jõudnud ka teatrit toetada,» sõnab Rüütle. «Selge on see, et viimase mudeli kombaini ja traktorit muidugi endale osta ei jõua. Käive ei ole nii suur, et jõuaks piisavalt investeerida. Selles mõttes on raske, jah.»
/nginx/o/2020/06/26/13173573t1hdaf8.jpg)
Tahaks, et teater oleks hobi
Talupidamine ja teater – mis on hobi, mis on töö? «Tahaksin, et teater oleks hobi. Aga vahepeal tundus, et teatris kiskus töötegemiseks. Kui teater on juba töötegemine, ei ole see enam tore.»
«Muret on päris palju, ka siis, kui ma ise ei mängi,» jätkab Rüütle. «Lavastaja näeb konkreetselt lavastuse pilti, kunstnik näeb oma, aga mina pean nägema tervikpilti. Alates sellest, kuidas teeviidad püsti panna, liiklusmärgid, parkimine, piletikontroll, müük, toitlustus, tualetid, kõik-kõik ja lõpuks lavastus ka veel. Et inimesed tribüünile istuma saaksid. Kogu aeg mõtled: kas see asi on olemas, kas see teine asi on olemas ja nii edasi.»
Kiikame korraks põllu peale – kohe Lutsu teatri mängukoha taga laiub hernepõld.
Kes te siis olete – põllumees, kes teeb teatrit, või teatrimees, kes on põllul?
«Ma ei tea,» kehitab ta esmalt õlgu. Mõtleb veidi ja selgitab: «Mis põllumees ma nii väga olen. Mina kujutan ette, et põllumees on ikkagi see, kes ongi 24/7 põllumees. Mina lihtsalt olen. Mulle meeldivad mõlemad: nii põllutööd kui teater. Need on niivõrd erinevad, et täiendavad üksteist täiesti.»
Aga kes siis? «Jään vastuse võlgu,» muigab ta. «Olen mõlemad: talupidaja ja teatritegija. Võib-olla teatri- ja põllumees. Niipidi kõlab keeleliselt ehk paremini.»
Nii alustatud kui ka lõpetamata kõrgharidus
Janno Rüütle räägib värvika loo oma õpingutest.
«Pärast keskkooli lõpetamist 1989. aastal läksin õppima EPAsse, praeguse nimega maaülikooli. Algul läks päris hästi, aga tegin kolm korda kõrgema matemaatika eksamit ega saanud läbi. Siis oli kõik. Ema ja vanaema jaoks oli see täielik katastroof, mulle ei olnud.
1991. aastal läksin Räpina kõrgemasse aianduskooli õppima, lõpetasin selle 1995. aastal. 1994. aastal käisin USAs talupraktikal, olin üheksa kuud talus nagu pereliige. Tegin kõike, mida vaja.
2000. aastate alguses läksin uuesti EPAsse õppima. Jõudsin neli aastat ära käia kaugõppes majanduse ja ökonoomika erialal, aga ikka jäi pooleli. Sain kõrgema matemaatika tehtud, aga siis tuli muu, statistika ja nii edasi. Kui tunnen, et üht või teist ainet praktikas rakendada ei saa, siis mida ma tast õpin.
Ei kahetse. Olen ikkagi viis aastat EPAs õppinud. Mis siis, et ei ole diplomit – on nii alustatud kui ka lõpetamata kõrgharidus. Õpingutest on olnud palju kasu. Kõik saan ise tehtud: raamatupidamise, äriplaanid.»
Nipid elukutselistelt näitlejatelt
Küsimus, mida ta on teatris kaasa löönud elukutselistelt näitlejatelt õppinud, paneb Janno Rüütlet mõtlema.
«Võib-olla etenduseks ettevalmistamine. Kuidas nad endaga tööd teevad, end üles soojendavad. Profinäitleja tuleb vähemalt tund aega varem kohale, teeb harjutusi, keskendub. Harrastajal seda võib-olla ei ole. Ta tuleb teinekord otse töölt, jõuab 15 minutit enne etendust kohale, riided selga ja lavale minek,» räägib Rüütle.