Sisukord
Paberleht
Postimees

Maarius Suviste: kirstud tee äärde

2 min lugemist
Maarius Suviste FOTO: Arvo Meeks

Kui loetud päevade jooksul saab liikluses surma neli inimest, on midagi meie liikluses ikka paigast ära küll. Nii ka hiljuti juhtus. Tavaks on saanud, et pärast igat suuremat õnnetust või mustades toonides nädalavahetust võetakse taas kord teemana üles see, mis meie suurematel ja väiksematel teedel toimub. Mõni ütleb, et kiirused on liiga suured ja vaja tugevalt hoogu maha võtta. Teine ütleb, et raskete jalgadega juhtidele tuleb määrata suuremad karistused, olgu siis soolasemad trahvid või kauemaks trellide taha minek.

On ka neid, kes ütlevad, et suurkihutaja jäägu juhiloast ilma, elu lõpuni. Tõsi, nagu oleme varem näinud ja kuulnud, siis ega see keela saririkkujat taas kihutama hakata. Enamasti teeb ta ikka nii, nagu harjumuseks saanud.

Teinekord tundub, et karmid trahvid, veel karmimad karistused ja käsud-keelud ei pruugigi olla need kõige paremad vahendid. Ehk saab ka teisiti? Saaks ju ka šokikampaania korras liiklejaid korrale kutsuda. Näidata, et võtke kiirust maha, ärge tormake, ärge kihutage, vaid sõitke sujuvalt ja rahulikult. Ehk aitab või vähemalt hoiab kedagi tagasi, hoiab õnnetust ära?

Miks ei võiks natuke kastist välja mõelda ja asetada šokikampaania korras näitlikustamiseks butafoorsed kinnised kirstud maantee äärde, kraavi, põllule. Just neisse kohtadesse, kus liiklusmõrvar on kellegi surnuks sõitnud. Kohtadesse, kus on juhtunud rängad liiklusõnnetused.

On ka neid, kes ütlevad, et suurkihutaja jäägu juhiloast ilma, elu lõpuni.

«Tahad ka siia?» või «Tahad teise siia saata?» võiks olla suurelt kirjutatud kirstude juurde. Äkki see aitab. Vahest just nõnda avalikkust šokeerides muutub olukord liikluses paremaks. Asi seegi, kui natukenegi paraneb, kutsub mõistlikkusele, paneb aru pähe.

Säärased võtted panevad ehk inimesi rohkem mõtlema sellele, kuidas nad liiklevad. Ja miks nad sõidavad nii, nagu sõidavad.

Kas ikka on vaja mööda tuisata, kui eesolev auto liigub lubatud suurima kiirusega, 90 km/h? Või kas liikluskaameratega maanteedel on vaja kihutada, ohtlikke möödasõite teha ning kui kaamera vaatevälja jõuab, alles siis pidurdada ja kaamera eest rahulikult läbi kulgeda – et mitte trahvi saada? Aga kas ei oleks mõistlikum ja teistest hoolivam, kui sõitagi sujuvalt ühel kiirusel, kuni suurima lubatud kiirusega?

Või peaks veelgi radikaalsemalt ette võtma, suuremat šokki tekitama ning maanteede äärde õnnetuskohtadele süüdimõistetud liiklusmõrvarite pildid üles riputama? Kas sellest oleks rohkem kasu ja abi?

Seotud lood
26.06.2020 01.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto