Sisukord
Lõuna-Eesti Postimees
Postimees

Ilmar Tagel: ei maksa pead norgu lasta

3 min lugemist
Ilmar Tagel on vaatamata väärikale eale aktiivne spordimees, kes teeb kaasa triatlonides ja pikamaa jooksudes. FOTO: Arvo Meeks

Põlva vallas elav tulihingeline spordimees on mures, et koroonakriisi tõttu tuli trennides paus teha. Siiski on ta lootusrikas, et nüüd jõuab veel end triatlonihooajaks vormi ajada. Optimismi süstib ta teistessegi harrastajatesse.

Elu on paljudele sportlastele praktikas tõestanud, et tee eesmärgi poole ei ole kogu aeg tõusujoones ja sirgjooneline. Tihti tuleb kogeda tagasilööke. Ei me ette tea, mis elu meile tulevikus toob.

Valmistusin eelmise aasta triatlonihooaja lõpus uueks, 2020. aasta hooajaks. Püstitasin eesmärgi osaleda edukalt järgmise aasta triatloni Balti karikavõistluste sarjas, Eesti karikavõistlustel, Euroopa meistrivõistlustel olümpiadistantsil juulis Tartus ning jooksuvõistlustel oma vanuseklassis.

Ettevalmistust sai alustatud juba möödunud aasta augustis. Kuna mul triatlonis on nõrgim ala ujumine, pöörasingi just sellele enim tähelepanu. Läbisin mitu ujumiskursust Tartus Auras ning spordiklubis Impuls. Samuti käisin jalgrattaspinningu treeningutel alates novembrist spordiklubis ning hiljem ülikooli spordihoones. Vahetevahel sai ka joostud kergejõustikuhalli siserajal ning käidud jõusaalis. Enamik õhtuid oli treeningutega hõivatud.

Muret teeb aga, et erinevalt naabermaakondadest meil Põlvas puudub kergejõustiku sisehall, samuti korralik jõusaal.

Siis tuli äkiline tagasilöök – eriolukord. Tänavu 11. märtsil osalesin viimast korda täiskasvanute ujumise jätkukursusel, mis pidanuks kestma 13. aprillini. Kasutamata jäi kinkekaart, mis oleks võimaldanud 12 järjestikust päeva käia spordiklubi jõusaalis, ujulas ja rühmatreeningutel. Pooleli jäid ka märtsi lõpuni plaanitud jalgrattaspinningu treeningud Caspar Austa juhendamisel.

Eks tuli uue olukorraga kohaneda. Jätkasin esialgu trenni kodus oleval jalgrattatrenažööril. Paremate ilmade saabumisel sai juba Põlva ümbruses jalgrattaga sõitmas käidud. Tore, et Põlva staadion on uuendatud ja korda tehtud. Staadioniväravad olid meil kogu aeg avatud ning võimalus joosta oli igal kellaajal.

Kodunt 600 meetri kaugusel on Intsikurmu terviserada. Seda on paljud sportlased küll sunnitud vältima, kuna seal võib tihti kohata lahtisi kaelarihmata koeri. Hiljem koeraomanik selgitab, et «minu koer jooksjaid ei armasta». Sai siis joostud ka mööda kruusateed kodutalus Sinikahjal Kanepi vallas.

Viimasel ajal on märgata, et kõikjal on inimesed varasemaga võrreldes aktiivsemalt liikumas: kepikõndi tehes, joostes, jalgrattaga sõites. See on väga tore ja kiiduväärt. Liigutakse enda vormis hoidmiseks ja terviseks või valmistutakse tulevasteks võistlusteks.

Elu ei jää koroonaviiruse tõttu seisma. Olen ka tänavu esimese spordivõistluse läbi teinud. 20. mail sai võisteldud Tamme staadionil Tartu KEVEKi ja Tartu Kalevi tänavuse staadionijooksude sarja esimesel etapil 5000 meetri jooksus. Üldse on sarjas seitse jooksu, millest viimane on plaanitud 19. augustile.

Jätkub ka üheksaetapiline Eesti Triatloniliidu karikavõistluste sari, milles osalen. Esimene võistlus on 5. juulil toimuv Viljandi triatlon. Rõõmustav on, et esimene rahvatriatlon on minu kodukohas 28. juunil startiv Krootuse rahvatriatlon.

Koroonaviiruse tõttu jäi aga osalemata Kaunase ja Riia maratonil ning mitmel teisel jooksuvõistlusel.

Viimasel ajal on märgata, et kõikjal on inimesed varasemaga võrreldes aktiivsemalt liikumas: kepikõndi tehes, joostes, jalgrattaga sõites. See on väga tore ja kiiduväärt.

Samas ei ole hullu. Ees peaks ootama tore spordisuvi ja -sügis. Augustisse on plaanitud veteranide Balti kergejõustiku meistrivõistlused Viljandis ja Otepää jooksutuur, septembrisse Tallinna maraton, oktoobrisse Tartu linnamaraton, Saaremaa kolme päeva jooks ja Narva Energia jooksu poolmaraton. Kõigil tahaks osaleda.

Võistluste organiseerijad on teinud väga tänuväärset tööd. Olen tänulik ka Põlva vallavalitsusele, kes toetas minu triatlonihooajaks ettevalmistust 300 euroga. Hea meel on ka selle üle, et Põlva staadion on läbinud uuenduskuuri ja seal on nüüd võimalik korralikult trenni teha.

Muret teeb aga, et erinevalt naabermaakondadest meil Põlvas puudub kergejõustiku sisehall, samuti korralik jõusaal, kus oleksid Wattbike’i rattad ning jooksulindid sügisel ja talvel trenni tegemiseks. Tihti olen näinud kuulsat triatleeti Rait Rataseppa Tartu spordiklubi jõusaalis jooksulindil treenimas. Miks küll ääremaal peaksid tingimused sporditegemiseks olema kehvemad kui mujal?

Eks mõelda tuleb ikka optimistlikult ja pead ei tohi norgu lasta. Palju on meie endi teha. Ilusat sportimist kõigile! Olgem terved!

Seotud lood
26.06.2020 01.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto