Sisukord
Paberleht
Postimees

KIRI: Keel või murre?

2 min lugemist
Henn Soopalu FOTO: arhiiv

Tänapäeval räägitakse palju võru või mulgi keelest. Meenub lehelugu, kus ajakirjanik Võrumaa muusiku Mari Kalkuniga vesteldes kogu aeg rõhutas, et tegemist on võru keelega.

Minulgi elavad sugulased ka Põlva- ja Võrumaal ning pole kunagi tekkinud probleemi, et ma ei saaks nende jutust aru. Mulkidega kohtudes samamoodi. Samuti mõistavad nemad mind. Keelt pean ju õppima, aga ma ei ole seda teinud. Leian, et need on lihtsalt eri murded.

Samuti leian, et koolis pole mõtet hakata murdekeelt sunniviisiliselt õpetama. Lastel on koolis niigi raske, pealegi tekitab pealesurutud asi trotsi ja vastumeelsust. Kui lapsed on murdekeelest huvitatud, saavad nad seda õppida vanavanematelt või sugulastelt.

Paraku tean ka peresid, kus räägiti murdekeelt, aga kui tulid lapselapsed, leiti, et nüüd ei sobi enam «maakeelt» rääkida ja lastelastele pole vaja seda õpetada.

Need, eks räägivad näiteks võru või mulgi keelest, soovivad ilmselt Eestimaad suureks teha: vaadake, kui palju keeli meil on! Tegelikult on see ju ikka üks ja sama eesti keel.

Noored, kellel murrete vastu huvi, omandavad selle aga ikka mingil moel ja suuliselt. Hea on, et kirjastused on välja andnud murdekeelseid aabitsaid.

Need, eks räägivad näiteks võru või mulgi keelest, soovivad ilmselt Eestit suureks teha: vaadake, kui palju keeli meil on!

Ehk on murrete keeleks nimetamise taga ka soov neid rohkem väärtustada. Seegi on mõistetav. Minu hea tuttav õppis isegi kursusel murret, aga räägib seda valikuliselt. Kui telefonitsi suhtleme, räägime murdekeeles, kuid mõnikord hakkab ta keset vestlust rääkima kirjakeeles. Järeldus: ruumi tuli kolleeg ja mees häbenes oma murret.

Kui aga töötasin Valga rajooni kultuurimajas, tuli sinna puhvetipidaja Petseri lähedalt. Tema rääkis ikka kirjakeeles. Kui küsisin, miks ta kodukandi murdekeeles ei räägi, tunnistas ta, et ei julge – hakatakse setuks pidama. Tol ajal – enam kui 50 aastat tagasi – vaadati vist tõesti Setumaa poole natuke kõõrdi. Praegu on see Kagu-Eesti kant aga eriti au sees. Minu meelest elavad seal väga toredad ja töökad inimesed.

Kui omal ajal Tartus õppisin, oli seal minuga koos õppimas ka üks Kagu-Eestist tulnud tüdruk. Tema rääkis, et ei julgenudki oma elulookirjelduses märkida, et on sündinud Setumaal. Olid sellised ajad...

On ka teistsuguseid näiteid. Nõukogude ajal kutsuti mind kunstnikuna tihti sõjakomissariaati tööle. Komissar Voldemar Španner on meelde jäänud oma murdekeele tõttu, mida ta sügaval nõukogude ajal rääkis. Mõtlesin ikka: nii suur ülemus ja räägib nii lihtsalt!

Ehk polegi nii oluline, kas tegu murrete või eri keeltega? Oluline on kodukeelt aus hoida.

Seotud lood
29.06.2020 03.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto