Arved Breidaks: poliitilised maasikad

Lőuna-Eesti Postimehe ajakirjanik Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Eesti poliitikud tegid seda, mille eest neile palka ei maksta: muutsid ühe ettevõtlusharu poliitiliseks ja paiskasid selle ränkade veskikivide vahele, kus see nüüd aegamisi, aga kindlalt puruks jahvatatakse, kui ei jätku tarkust pidurit tõmmata. Jutt käib maasikakasvatajatest, kes oma põldudel ahastusega pealt vaatavad, kuidas saak kipub mädanema, sest pole korjajaid.

Tegelikult poleks pidanud probleemi üldse olema. Normaalses turumajanduses, mis veel eelmisel suvel toimis, palgati maasikaid korjama hooajatöölised Ukrainast ja päevilised Lätist. Töö sai tehtud, inimesed oma palga ja mindi ära laiali.

Kevadine koroonakriis sulges piirid ja tekitas juhtivates peades lühiühenduse. Maasikakasvatajad, kes esimesena asusid avalikult oma muret kurtma, et suletud piiride korral pole neil suvel kusagilt võtta marjulisi, said valitsusringkondadest vastuseks otsesihtimisega lastud infomürsu, mis võrdsustas nad orjapidajatega.

Pärast sedavõrd tugevat laengut oli opositsioonil mõistagi raske rahu säilitada ning viskudes maasikakasvatajate kaitsele, puhkes poliitiline Verdun, milles aga suurimaid kaotusi kannavad kahe tule vahele jäänud ettevõtjad.

Kevadine koroonakriis sulges piirid ja tekitas juhtivates peades lühiühenduse.

Sellest on kahju. Nad tahtsid vaid oma seaduslikku äri päästa. Täiskasvanud poliitilise kultuuriga riigis peaks see panema poliitikud mõtlema, mida olukorra lahendamiseks teha. Eestis paraku hakkasid poliitikud selle asemel üksteist süüdistama, välistades võimaluse igasuguseks kokkuleppeks, probleemi mõistuspäraseks lahendamiseks. Tulemuseks on korjamata maasikad.

Maasikakasvatajate aadressil on kõlanud üksjagu süüdistusi, et nad on tekkinud räbalas olukorras ise süüdi. Kes siis käskis hektarite kaupa taimi peenrasse istutada, mille saaki omal jõul ära koristada ei jaksa. Kriitikud ütlevad, et ükski äri ei saa pikalt toetuda peamiselt välistööjõu saadavusele.

Eestis on nähtud mitme ettevõtlusharu kadumist põhjusel, et kusagil mujal on sedasama tööd teha odavam. Maasikaid, nagu ka paljusid teisi aed- ja puuvilju on odavam kasvatada jupike maad lõuna pool. Küsimus on tarbija valikutes. Praegu eelistab ostja kodumaist maasikat ning on valmis selle eest rohkem maksma isegi juhul, kui alati pole täit veendumust, kas väljareklaamitud «Eesti maasikas» ka tegelikult Eestis kasvatatud on.

Kui linnainimene soovib turult ka edaspidi kodumaist maasikat mõistliku hinnaga saada, pole suurtele marjapõldudele ja lõuna- või idapoolsetele töölistele, mis ja kes marja omahinna madalamal hoiavad, paraku head alternatiivi.