Valga politseinik peab oma töös tähtsaks inimlikkust

Kagu politseijaoskonna Valga patrullpolitseinik Ats Püvi nendib, et töö piirilinnas toob kaasa lisaülesandeid, mida teistes piirkondades pole. Foto: Marjana Lehepuu

Tallinna Rotary klubi nimetas hiljuti teiste seas parimaks nooreks politseinikuks ka Kagu politseijaoskonna Valga patrullpolitseiniku Ats Püvi.

Noor korravalvur rõõmustab tunnustuse üle ja rõhutab samas meeskonnatöö tähtsust.

Milline on teie hinnangul üks hea politseinik?

Hea politseinik on inimene, kes teeb oma tööd südamega ja on hea meeskonnakaaslane. Mul näiteks on väga meeskonnakaaslastega vedanud ja nad on mind väga hästi vastu võtnud. Lisaks arvestab hea politseinik kindlasti teistega ja on kogukonnale kättesaadav ja inimlik. Arvan, et inimlikkus ongi ehk kõige tähtsam omadus.

Millal saite aru, et tahate saada korravalvuriks?

Eelnevalt olin ma abipolitseinik, kelleks hakkasin suuresti isa eeskujul. Kui aga Norras tööl olin ning mu naaber oli minu praegune ülemus ja pakkus mulle võimalust minna töö kõrvalt õppima, ei saanud ma sellest pakkumisest ära öelda. Koolis käisin samal ajal töötades, nii et kaks nädalat olin koolis ja kaks tööl. Võib-olla ma otse kooli polekski õppima läinud, aga kuna selline pakkumine tuli, mis sobis mulle ideaalselt, ei saanud loobuda.

Kas ja kuidas erineb reaalne politseiniku töö tavainimeste ettekujutlustest?

Eks arvamusi võivad mõjutada filmid, kus on kogu aeg märul. Ehkki ka päriselus äärelinnas seda mõnikord jagub, kuid mitte järjepidevalt. Veel võib tavainimesele tunduda, et inimesed on kõik mõistlikud ja nendega saab suhelda, kuid kahjuks tihti see tegelikult nii ei ole. Näiteks alkohol teeb oma töö ja lõpuks sa ei saagi aru, kellega sa suhtled, kuna inimesed on nii muutunud alkoholi tarbimise tõttu. Kõrvalseisjad ei pruugi tajuda seda, kui suur osa meie tööajast läheb purjutajatega tegelemiseks.

Kas see ongi teie põhiline töö, millega tegeleda tuleb?

Jah. Asi on selles, et alkohol toob probleemid esile. Kõik liiklusrikkumised, lähisuhtevägivald, peretülid, avaliku korra rikkumised ja räuskamised leiavad tavaliselt aset just alkoholijoobes. Vägijoogid võimendavad neid probleeme.

Kuidas oleks teie arvates saanud ülemöödunud nädalal Tallinnas Laagna teel juhtunut vältida?

Eks see oli väga suur asjade kokkulangevus. Ilmselgelt oli seal kiirus liiga suur. Nagu aga tagantjärele välja tuleb, on selle isiku taust väga kirev. Seal oleks pidanud eelnevalt teda juba mõjutama, eeltöö on puudu jäänud või siis on tal lihtsalt vedanud, et ta pole varem niimoodi vahele jäänud.

Meie eesmärk ei ole ju tegelikult teha kogu aeg rahatrahve, vaid hoopis see, et korrarikkuja saaks oma eksimustest aru. Tihtipeale aga kahjuks ei saada.

Kas selliste juhtumitega seoses tekib mõnikord ka lootusetuse tunne – et inimesed ikkagi ei õpi?

Kindlasti tekib selline tunne. Kui pean üht ja sama inimest pidevalt trahvima, tekib küll olukord, et ta maksab selle ära, aga ta ei saa sellest mõjutatud. Meie eesmärk ei ole ju tegelikult teha kogu aeg rahatrahve, vaid hoopis see, et korrarikkuja saaks oma eksimustest aru. Tihtipeale aga ei saada sellest kahjuks aru.

Kuidas Valga kandis üldiselt liiklusreeglitest kinni peetakse?

Mulle tundub, et asi on paremaks läinud, aga eks rikkujaid ikkagi esineb. Ja kui satume kohtadesse, kus meid iga päev ei ole, siis on näha, et seal on olukord ikka hull. Kahjuks pole meil aga võimalik kogu aeg igal pool olla. Need liiklusrikkumised, mis me avastame, on paraku vaid jäämäe tipp. Neid on kindlasti tunduvalt rohkem ja see teeb kurvaks.

Kas tööl piirilinnas on ka mingi eri­pära?

Meil käib tihe koostöö Lätiga ja Läti politseiga. Seega on töö veidi rahvusvahelisem kui mujal. Eks piiri lähedal töötamine tähendab alati seda, et peab tegelema piirikaubandusega ja piiriületusega, mis annab meile lisaülesandeid, mida teistes piirkondades ei ole.

Kuidas saate hakkama suure tööstressi ning vaimselt koormavate ja raskete olukordadega?

Hiljuti just tulid ühe õnnetuse juures inimesed küsima, et ega nende poeg või tütar kannatanu polnud. Ma ei osanud neile kohe vastata, aga tõde on see, et paraku siiski kellegi poeg või tütar see ohver oli.

Sündmuskohale jõudes käib kõik väga automaatselt, ma isegi ei mõtle siis sellele, et vaatepilt võib olla šokeeriv. Kurb on ikka, aga ei tohi sellesse süveneda. Sa teed oma töö ära nii hästi, kui oskad, ja ongi juhtum sinu jaoks läbi. Eks mõnes mõttes jäävad ikka õnnetused meelde, aga üldiselt ma hiljem nendele enam ei mõtle.