Iseseisvuse taastamise järel on Eestis olnud kaheksad parlamendivalimised häälte jaotamise põhimõtte alusel. Peale selle on mänginud tähtsat rolli kandidaadi positsioon nimekirjas. Mida kõrgemal kohal ta on, seda tõenäolisemalt osutub valituks riigikokku. Ükski üksikkandidaat pole teadaolevalt valimiskünnist ületanud.
Olen üha rohkem veendunud, et riigikogu valimise seaduse § 7 on vähemalt osaliselt vastuolus põhiseadusega, mis ütleb, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas. Veerand sajandi jooksul on riigikokku sõna otseses mõttes pääsenud kandidaate, keda reaalselt sinna valitud pole; ausa valimisseaduse korral oleks praegunegi riigikogu koosseis teine. Praegu on kandideerija ka justkui oma ringkonna pantvang, kes peab esindama ühe-kahe kildkonna rahvast. Kuidas ta õpib nägema tervikpilti Eestist?
Kandidaat peab mõtlema maakondadeülese kosmopoliidina, kes ei esinda ühe-kahe maakonna huve, vaid näeb riiki tervikuna ja seisab terve Eesti eest. Ta võib isegi esindada paari endale sümpaatset huvirühma, aga esindagu neid siis üle Eesti. Minu arvates kasvataks selline variant paremaid riigimehi.
Mida meil kaotada, kui riigikogu valimised muutuvad ausamaks? Kaotame häälte ülekandmise, valimiskünnise ja -kautsjoni. Seame sisse ja seadustame riigikogu saadikute seotuse mandaadiga ja nende tagasikutsumise korra. Parlamendiliikmel tuleks taas valida, kas ta kuulub kohaliku omavalitsuse volikokku või riigikokku. See aitaks murda partokraatia ülemvõimu.
