Henn Soopalu: igal artistil on aeg laulda, aga ka aeg lavalt lahkuda

Henn Soopalu Foto: Sirje Lemmik

Üllatusega kuulasin, kuidas laulja Sirje Puura – hea väljanägemisega 71-aastane proua – rääkis, et astus lavalt maha. Ütles end tundvat, et aeg on ümber saanud ja talle aitab laval edevuse välja elamisest. See pani mõtlema, et asjal on tõetera sees.

Näiteks balletitantsijad lõpetavad oma karjääri juba neljakümnendates eluaastates, kuigi potentsiaali paistab veel palju olevat.

Arvan, et praegune aeg panebki seoses niinimetatud koroonapuhkusega küllap meie vanemaid lauljaid, kel aastaid üle seitsmekümne, oma tegevusele pidurit tõmbama. Vahel tekibki küsimus, kas sellised solistid, kes tegutsenud üle poole sajandi ja ikka jätkavad esinemist, pole saanud veel oma edevust lõpuni välja elada. Ehk on 70+ vanuses inimesed nüüd maha jahtunud ja olles nüüd saanud pensionäri kombel kodus olla, on sellega harjunud ega tahagi enam lavale kippuda. Ehk leiavad nad, et aitab püüne peal edvistamisest ja võtavad Sirje Puurast eeskuju?

Näiteks suurel tantsupeol pealinnas Kalevi staadionil oli Ivo Linna vanaisa rollis ideaalne tegelane. Iga liigutus oli oma kohal, iga sõna ja muusikaline pool detailideni viimistletud. Aga kui üht lauljat on kuulatud aastakümneid, ei suuda ta suure tõenäosusega mistahes uue looga enam üllatada. Kontserdikülastaja aga tahab saada nii-öelda täispaketti: ka silm tahab puhata.

Kui vaatan televisioonist laulva revolutsiooni aegseid lugusid, võin nentida, et kõik solistid on võrratud. Neid võib lõpmatuseni imetleda. Reet Linna on seal poistekambas ainuke õrnema poole esindaja. Kui näen teda praegu «Prillitoosi» saatejuhina, siis nii imelik kui see ka pole, meeldib ta mulle veelgi rohkem. Nüüd ta laulma enam ei kipu, aga toetab oma muusikust poega Robertit, mis on igati normaalne.

Paar aastat tagasi ilmus Õhtulehes lugu Jassi Zahharovist. Armastatud laulja ütles selles, et lauljatel peab olema kriitikameelt, mis ärgitaks õigel ajal lavalt maha astuma. Tema ise lubabki varsti laulmisele punkti panna, sest leiab, et ei ole vaja oodata, kuni sind ühel päeval üle ääre lavalt maha lükatakse.

Kui aga laulupeol juhatasid koore noored dirigendid Rasmus Puur ja Valter Soosalu, oli näha, kui rõõmsad ja särasilmsed olid lauljad, eriti naised ja tüdrukud. 

Eakad lauljad peavadki noortele ruumi tegema. Imelised saatesarjad on olnud «Su nägu kõlab tuttavalt» ja «Su nägu kõlab varsti tuttavalt». Noored tahavad ja suudavad tohutult pingutada. Julgen arvata, et niinimetatud veteranlauljad ei oleks võimelised olnud selliseid rolle tegema, nagu teeb praegune noorus. Haruldane põlvkond! Seda näitab kas või Madis Arro võit. Milline keskendumine! Minu meelest võinuksid kõik saates osalenud noored lauljad olla võitjad. Neile, kes sellisest kadalipust läbi käinud, peaks antama rohkem võimalusi. Neile tuleks laval rohkem ruumi teha.

Tänapäeval hinnatakse mitmekülgsust. Paljud lauljad on ka edukad näitlejad, Karl-Erik Taukar samas näiteks võimekas saatejuht. Kui aga laulupeol juhatasid koore noored dirigendid Rasmus Puur ja Valter Soosalu, oli näha, kui rõõmsad ja särasilmsed olid lauljad, eriti naised ja tüdrukud. Sellist emotsiooni ei olnud ma varem laulukaare all näinud. Vanad dirigendid olid aga pandud istuma esimesse ritta. Nende töö on tehtud.

On ka erandeid. Näiteks Voldemar Kuslap on tänini igati heas vormis. Suur pluss on muidugi ka see, et mees pole lasknud oma välimust käest ära minna. Ka Anne Veski on meid aastaid rõõmustanud. Temal on «seitsmekümneste klubisse» veel pikk tee minna. Ja sealgi võib ta raudselt edasi tegutseda. Tema on diiva!

Mina kasvasin üles Heli Läätse lauludega. Tema oli loomulik ja igati tore. Palju kordi esines ta ka Valga kultuurimajas. Siis aga lõpetas järsku oma esinejatee ära: ilmselt leidis, et «parim enne» on möödas. Igati normaalne asjade käik!

Üksikud ülesmukitud eakad solistid aga ei mõju enam usutavalt, sest nii palju noori lauljaid tuleb peale. Kahju on muidugi nendest, kes välismaale lähevad ja võimalik, et sinna ka jäävad. Rõõm on aga kõigil suur, kui nad seal end täiendavad ja siis tagasi tulevad.

Kahju on aga näiteks Laura Põldverest, kes on palju kordi üritanud Eestist kaugemale jõuda, aga pole pääsenud. Arvan, et oma osa võib olla tema riietuse valikus.

Tänapäeva noored naisartistid teevad endale karuteene ka siis, kui nad mätsivad oma loomuliku ilu kinni. Kas ikka on vaja igasuguseid mökse üldse poest välja tuua ning nende tootjaid ja müüjaid oma rahaga rikastada? Need tooted ju rikuvad näonaha ära ja see annab tunda aastakümnete pärast.

Usun, et Eesti tulevik on noorte ja andekate lauljate päralt.