Väiksest punaväelasest sirgus Eesti kindral

Relvastuses on sajanditega mõndagi muutunud, kuid antiiksõdadest on tänastelgi ohvitseridel palju õppida, leiab Kaitseväe Akadeemia ülem brigaadikindral Enno Mõts. Foto: Arvo Meeks

Puutoigas käes, kokkupressitud hammaste tagant kostmas kujuteldavad kuulivalangud, tormab väike poiss kodumaja taga lahingusse, nõnda kui tuhanded teisedki eakaaslased 1980. alguses, mil sõda mängiti veel päris- mitte virtuaalmaailmas. Neli kümnendit hiljem oskab Kanepi aleviku koduõues kohvi rüüpav värske brigaadikindral Enno Mõts (45) endiselt seda «automaaditärinat» teha, andes naistele taas põhjuse arvata, et mehed pole muud kui lihtsalt suured poisid.

«Kogu aeg sai täristatud, mis toob mõtte, et kas olen nüüd hull sõjard? No ei ole! Mina ei arva, et sõja mängimine inimese sõjardiks teeb,» ütleb 17. juunil presidendilt brigaadikindrali õlakud peale saanud Kaitseväe Akadeemia rektor Enno Mõts. «Käisin läbi kõik tolle aja kangelased: indiaanlane, kauboi. Vahepeal olin Ivanhoe – kallasin isa plekist värviämbri tühjaks, lõikasin silmaavad välja ja keerasin endale pähe, karvamüts läks alla. Lõpuks olin mingi aeg piraat, tegin parved ka kahele õele ja nii me tiigi peal solberdasime.»

Elevust vähem