Ilusaim riik: Lõuna-Eesti

Tiit Loim Foto: Margus Ansu

Kui varem tundus mulle mõte täielikult eraldatud maakohta kolimisest veidi riskantsena, siis vahepealsed kogemused on perspektiivi omajagu muutnud.

Kahtlustasin aastaid, et üksi eraldatuses elamine võib üsna kiirelt viia rusutuseni ning et selles mõttes võiks taluelu perekonnale ehk veidi paremini passida. Teiseks heidutas muidugi küsimus, kuidas või milliste aja- ja sõidukuludega õnnestuks sealt tööd teha.

Ent oma töö käigus on mul olnud võimalus külastada looduse keskel asuvaid kodusid, mis on tekitanud tugeva tunde, et võiks juba hommepäev sellisesse kohta sisse kolida. Ilmselt on perspektiiv kallutatud küll seetõttu, et külastusaeg oli suvi. Võimalik, et novembris on mülgasteel tunne veidi teine, aga siiski ei usu, et drastiliselt hullem kui vaade korteri aknast.

Ühel meeldejäävamal korral tekkis mõte, kuivõrd suur idüll võib võimsas talus elamine olla, eelmisel aastal Valgamaa kauneid kodusid külastades. Seda eriti keset ürgseid metsi asunud ja žürii sõnadega Lõuna-Eesti Vargamäeks tituleeritud kodus. Viimati aga suhtekorraldaja Põim Kama elamist külastades.

Oma töö käigus on mul õnnestunud külastada kodusid, mis on tekitanud tugeva tunde juba hommepäev samasuguses kohas elada.

Sealsetel kuplitel võis tõesti Maie Põllu moodi tõdeda, et maailma ilusaim riik on Lõuna-Eesti. Kui suurte inimhulkade lähedus kriitiliselt vajalik pole ja õnnestub kodust ka kaugtööd teha, on raske põhjendada, miks peaks eelistama müra ja linnastressi.

Sellise idülli saavutamisel on muidugi eelkõige üks suur takistus. Muus osas pole ma aru saanud, mida peavad silmas need, kes ütlevad, et maal elamine on kallis ja luksus. Üürile ju raha ei kulu ja kui olemas on enda mets, ei kulu seda kuigivõrd ka küttele.

Paraku tuleb muljet avaldava talu eest maksta ka muljet avaldavat alghinda. Kui parasjagu 100 000 või rohkem eurot käepärast pole, tuleb soove veidi koomale tõmmata. Variant on muidugi kõige kallal ise nokitseda, aga kui just päris õigeid oskusi ja vahendeid pole, tuleb hiljem ilmselt tõdeda, et kas põrand ja lood ei näita päris sama suunda või on miskit muud ligadi-logadi.

Lõuna-Eesti kui hea töökoha on reklaamida võtnud ka Põlva-, Valga- ja Võrumaad ühendav kaugtöökeskuste võrgustik Kupland. Ei üllatuks, kui see edukaks osutub. Ainult et ideed võiks esialgsest inimlikumalt lahti rääkida. Huvitatud osapooled, baasteenus, variatsioonid – seni on plaani detailid jäänud veidi raskelt mõistetavaks.