Orienteerumispealinnade 60 aastat said kaante vahele

Kuigi raamatut terve Põlvamaa spordielust ei sündinud, leidis Nikolai Järveoja, et peab vähemalt orienteerumise ära tegema. Foto: Mati Määrits

• OK Peko asutajaliige Vello Solna 1991. aastal: «Me ei kavatse põdeda leninlikku ajuhaigust: hirmu, et keegi oma tehtud töö läbi haljale oksale jõuab.
• Rahvusvahelise Orienteerumisliidu president Leho Haldna: "Võtan endale julguse nimetada kaks Eesti orienteerumispealinna: Põlva orienteerumisjooksus ja Värska suusaorienteerumises."

Mida arvata mehest või naisest, kes lõikab aastakümnete jooksul ajalehtedest ja ajakirjadest välja kõik tema valdkonda puudutavad artiklid, hoiab alles fotosid ja võistlusprotokolle? Peteri printsiip ütleb: see inimene on jõudnud oma ebakompetentsuse tasandile.

Ometi aitas just see esmapilgul tarbetu kraam Eesti orienteerumise suurkujul Nikolai Järveojal välja anda 360-leheküljelise raamatu «Kuuskümmend aastat Põlva orienteerumist. 1960–2019».

Ainuüksi rikkalik, aastakümnete taha ulatuv fotomaterjal on vaatamist väärt. Kas või see, kuidas nägid välja mitmed tänased tunnustatud tegijad oma noorpõlves. Uskumatuna tundub seegi, et kõikidel piltidel, sealhulgas grupifotodel on all jäädvustatud isikute nimed. Autor tunnistas, et just nimede teadasaamine oli paras pähkel, kuid tuttavaid ja tuttavate tuttavaid kasutades see peaaegu õnnestus – vaid kahel juhul jäi nimi ja nägu kokku viimata.

Järveoja sõnutsi oli maakonna spordiliidul algselt plaanis teha raamat terve Põlvamaa spordielust. «Aga kuna ühe tunnustatud autori küsitud summa oli liiga suur ning ka fondidest ei õnnestunud lisaraha saada, jäigi asi toppama. Siis mõtlesin, et peab vähemalt orienteerumise ära tegema, sest inimesed saavad üha vanemaks.»

Kogumiskirg tuli kasuks

Materjalide koondamisega alustas kunagine tippsportlane ja hilisem treener kolm aastat tagasi. Ning just siin tuli kasuks tema kogumiskirg.

«Pärast 1977. aastal Põlvasse tulemist lõikasin kõik orienteerumist kajastavad kirjutised ajalehtedest ja ajakirjadest välja ning kleepisin paberitele. See materjal oli kõik kaustades olemas. Kui tuli arvutiaeg, hakkasin arhiivi – protokolle, fotosid ja muud – säilitama klubi arvutis. Aga raske oli saada materjale just aastatest 1960–1977,» meenutas ta.

Tänuväärne allikas oli maakonnaleht, mille aastakäike lapates ja orienteerumisalaseid artikleid uuesti arvutisse sisestades veetis Järveoja toimetuse keldris tunde. «Osa fotosid sain ajalehe kunagiselt fotograafilt ja spordireporterilt Aare Plakilt.»

Orienteerumisklubi Kobras asutati 1988. aasta 12. aprillil. Klubil oli algusaastatel ka oma infoleht, mida paljundati 20–30 eksemplaris.

«Lõpuks oli see juba arvutis ning sealtki sain palju artikleid. Järgnes ajaleht KoKu ehk Kobras Kuulutaja, mida toimetas mu poeg Mihkel. Meie noored kirjutasid ka ajalehes ja ajakirjas Orienteeruja. Pildimaterjali olen saanud Põlva kolhoosi spordikooli ja Kopra albumitest. Rohkem oleks tahtnud raamatusse koondada materjali Värska orienteerumisklubi Peko tegemistest, kuid seal paraku keegi arhiivi kogumisega ei tegelenud,» tunnistas autor.

Põlvamaa orienteerumise suurkujud Nikolai Järveoja, Tõnu Nurm ja Arvo Saal 1976. aastal, mil nad pälvisid Eesti meistrivõistlustel teatejooksus hõbemedali. Foto: Ok Kobras

Partei andis käsu kätte

Miks aga pidi üks kolhoos hea seisma terve rajooni noorte sportimisvõimaluste eest?

«Partei andis käsu kätte ning Eestis tehti kolhooside juurde kolm spordikooli: Viljandi-, Jõgeva- ning Põlvamaal. Põlva rajoonis tekkisid noortegrupid Värskasse, Räpinasse ja Savernasse. Kolhoos andis mulle kuudiga Moskvitši, millega sain asju ajada,» selgitas mees.

«Erialad olid maadlus, laskmine, suusatamine ja orienteerumine. Tahtsime ka võrkpalli kui maameeste ala, aga ei saanud treenerit. Samal ajal tegutses haridusosakonna all Nooruse spordikool, kus tegeleti kergejõustiku ja käsipalliga. Kolhoosi spordikool tegutses kümme aastat ning kui Eesti taasiseseisvus, tekkis ühine Põlva spordikool. Hakkasin seal treeneriks,» meenutas Järveoja.

Nikolai Järveoja, Eesti orienteerumise suurkuju

«Pärast 1977. aastal Põlvasse tulemist lõikasin kõik orienteerumist kajastavad kirjutised ajalehtedest ja ajakirjadest välja ning kleepisin paberitele. See materjal oli mul kaustades olemas.»

Suur abiline oli teose kujundanud Arvo Saal, kes tegeles Põlvamaal orienteerumisega juba enne Järveoja tulekut.

Mahukas raamatus on kajastatud rahvusvahelised tiitlivõistlused, Eesti meistrivõistlused, Kopra karikavõistlused, Lõuna-Eesti karikavõistlused, Peko Kevad, Põlva teisipäevakud, KoKu jooksud, rahvaspordiüritused Tund Tervisele, osalemine rahvusvahelistel võistlustel ning suurvõistluste Eestis korraldamise vaevad ja rõõmud.

Esile on toodud nii OK Põlva Kobras kui OK Peko noorte mitmekülgsuse rändkarika saajad. Raamatu lõpus on eraldi portreejutud nendest, kes aastate jooksul Põlvamaa orienteerumiselus sportides ja/või võistlusi korraldades rohkem silma paistnud. Lisaks veel tabelid, näiteks medalisaajatest, maakonna meistritest eri aladel ja välja antud kaartidest.

Liivakastimängud said läbi

Kuna Värska ja Mikitamäe kant kuulusid aastakümneid Põlvamaa alla, on kõnealuses raamatus leidnud kajastamist ka sealsete sportlaste kanged teod.

Järveoja tunnustuseks tuleb öelda, et kuigi ta võinuks kasutada autori valikuõigust, pole kogumikust välja jäetud ka kriitilisi noote. Näiteks leiab käsitlemist Kopra klubist 1990. aastal eraldunud, Värska rahva moodustatud orienteerumisklubi Peko sünd, mille põhjuseid avab Peko asutajaliige Vello Solna 1991. aasta 15. jaanuari Koidus.

«Pealtnäha on tekkinud situatsioon ebaloomulik. Eesti potentsiaalselt ühe tugevaima orienteerumisklubi liikmeskonnast läheb üks jõuk oma teed?! Meie lahkumise peapõhjuseks on võimalus tuua orienteerumisse uusi materiaalseid väärtusi kohalike vahendite parema ärakasutamise teel. Eksisteerimas on metropoli ja provintsi probleem. Meile on täiesti vastuvõetamatuks muutunud klubi edasist arengut oluliselt pärssiv võrdselt-vaeselt-vennalikult ideede üha hoogustuv levik OK Kobrases ja normaalse õhkkonna hääbumine klubi juhatuse koosolekutel,» kirjutab Solna.

Uskumatuna tundub seegi, et kõikidel piltidel, sealhulgas grupifotodel on all jäädvustatud isikute nimed. Autor tunnistas, et just nimede teadasaamine oli paras pähkel.

«Me ei kavatse põdeda leninlikku ajuhaigust: hirmu, et keegi oma tehtud töö läbi haljale oksale jõuab. Me oleme seda meelt, et tippsporti majandusest lahus vaadata ei saa ning arvame, et neid eluvaldkondi on võimalik vastastikku siduda,» lisab autor.

Läks mööda 17 aastat ning ühinesid Eesti kaks edukamat orienteerumisklubi: OK Põlva Kobras ja OK Võru. Nikolai Järveoja kommenteeris toona seda sõnadega, et oli ammu aeg lõpetada liivakastimängud ning luua tugeva struktuuri ja liikmeskonnaga klubi, mis suudaks pakkuda suurtel teatevõistlustel konkurentsi ka Skandinaavia klubidele.

«Põlvamaa on ainuke Eesti maakond, kus orienteerumine on kohaliku spordikultuuri või isegi kultuuri osa. /- - -/ Võtan endale julguse nimetada kaks Eesti orienteerumispealinna: Põlva orienteerumisjooksus ja Värska suusaorienteerumises. Tõsi, Setomaa vald kuulub pärast 2017. aasta haldusreformi Võrumaa koosseisu,» märgib sissejuhatuses Rahvusvahelise Orienteerumisliidu president Leho Haldna.

«Valmis sai just selline raamat. Lugege, meenutage, parandage, vaielge vastu ning kirjutage üles oma mälestusi. Vahvaid tunde raamatu seltsis – jätkugu sellest põnevat lugemist ja tekkigu rõõmsaid meenutusi!» ütleb saateks autor Nikolai Järveoja.

Uutes dressides – 1992. aastal külas orienteerumisklubil Bävern Foto: Ok Põlva Kobras

KOPRA KLUBI LUGULAUL (aastast 2008)

Elas Põlvas Kopra klubi,

metsajooksus väga tubli.

Kaart ja kompass näpus tal,

sinikas ka silma all.

---

Kobras kutsus külalisi,

karvaseid ja sulelisi.

Austajaid ja liikmeid ka,

sponsoreid ei unusta.

---

Aastakümneid kaks on möödas,

Kolla ikka hästi töökas.

Vilve teda avitab,

Kalle lapsi kantseldab.

---

Maret on meil hästi kuulus,

noored jooksmas tema tuules.

Katrin korraldab ja punnib,

kõiki mehi tagant sunnib.

---

Ref: See on sest, et tõuseb vara,

hästi võimleb ta ja harjutusi teeb.

Sest et iga päev treenida on vaja

metsajooksu ja muudki veel.