Sisukord
Lõuna-Eesti Postimees
Paberleht

Einike Mölder: kes aitab mõtestada meid kõiki äsja tabanud kriisi õppetunde?

3 min lugemist
Noorsootöötaja ja nelja lapse ema Einike Mölder. FOTO: Erakogu

Juba esimestel koroonaviiruse kiire leviku tõttu kehtestatud eriolukorra päevadel hakkas minu peas tiirlema küsimus: huvitav, kuidas ja kes aitab eestimaalastel sellest olukorrast õppida? Mil moel ning kes seda protsessi peaks toetama?

Eriti suur kontrast tekkis minu hinnangul kooli kontekstis, kus põhirõhk on tavapäraselt õppeainete õppimisel. Ent kriis on täpselt selline olukord, kus saab õppida kõike muud eluks vajalikku isegi rohkem kui tavaolukorras.

Minu töölauale on nüüd hakanud jõudma küll teemad, mis puudutavad seda, milliseid järeldusi saame teha ning mida tuleks tulevikus teha teisiti, kuid enamasti on juba mõnda aega ootuspäraselt tegeletud eelkõige kriisist väljumisega.

Noortega töötamise ajast alates on mul olnud kaasas küsimus: kuidas teha olukorrast õpimoment? Kuidas kogemust mõtestada nii, et sellest oleks tulevikus kasu? Meil on võimalus õppida igast olukorrast, kuid need viimased kuud on andnud selleks erilist materjali nii üksikisiku, meeskonna, organisatsiooni kui riigi tasandil.

Need kaks erakordset kuud lausa kubisesid õppimisvõimalustest, sest korraga muutusid väga paljude inimeste elu- ja töökorraldus, nii füüsiline kui emotsionaalne keskkond, suhtlus- ja töövahendid ning koostöövormid. Kui võtta need olukorrad pulkadeks lahti, võime leida suure hulga õpetlikke kogemusi, mida kasutada nii tavaelus kui ka järgmisteks kriisideks valmistumisel.

Meelde jääb see, mida oleme mõistnud ja mõtestanud. Mehaaniliselt õpitu ununeb kergesti, eriti kui me ei näe sellel otstarvet ega kasutust. Tõlgendades kogemusi vastavalt oma teadmistepagasile, arenevad uued teadmised, oskused, seisukohad ja suhtumised.

Siinkohal võib kasu olla supervisioonist. Eesti keelde on see sõna tulnud ingliskeelsest terminist supervision, soomlased on aga leidnud vasteks työnohjaus – töönõustamine.

Teadlane Peter Hawkins ja koolitaja Robin Shohet on aga andnud järgmise määratluse: supervisioon on tööalase õppimise ja arengu toetamise protsess, mida kohandatakse vastavalt õppija vajadustele, võttes arvesse tema varasemaid õpikogemusi. Selle tulemusel suudab õppija tööalaste muutustega paremini toime tulla.

Üldjuhul kasutavad supervisiooniteenust peamiselt juhid ja spetsialistid, kes töötavad inimestega. Näiteks võib siin välja tuua sotsiaaltöötajad, õpetajad, psühholoogid, nõustajad, politseinikud, aga ka juhid, kes soovivad saada vaadet oma juhtimisele ja meeskonnale. Kohtumistel analüüsitakse üheskoos konkreetseid situatsioone viisidel, mis aitavad luua järeldusi ja leida lahendusi kiiremini kui ehk üksi mõtiskledes.

Mil moel saab aga superviisor õppetundide mõtestamisel tuge pakkuda?

Professorid Alfred Kadushin ja Daniel Harkness on märkinud, et protsessil on kolm otstarvet: hariduslik, toetav ja suunav. Viimane neist keskendub töö planeerimisele, ülesannete jaotamisele ja delegeerimisele ning töö analüüsile. Hariduslik eesmärk on tööks vajalike uute teadmiste, oskuste ja suhtumise arendamine. Töötajate tööstressi vältimiseks tuleb aga neid toetada, aidates neil leida emotsionaalne tasakaal, rahulolu ja psüühiline heaolu.

Ameerika filosoof ning haridusuuendaja John Dewey ütleb, et õpime ainult siis, kui otsustame tagasi tulla selle juurde, mida just läbi elasime, et anda sellele kuju, vorm ja tähendus. Meelde jääb see, mida oleme mõistnud ja mõtestanud. Mehaaniliselt õpitu ununeb kergesti, eriti kui me ei näe sellel otstarvet ega kasutust.

Kui minu mõttekäik sai alguse murest, et kes aitab õpilastel mõtestada viimastel kuudel kogetut, siis siin jõuan välja selleni, et tegelikult tuleb alustada ikka täiskasvanutest. Kõigepealt peab võimaldama neil iseendast ja oma kogemusest pilt selgeks saada, seejärel saavad nad toetada teiste õppimist.

Elujuhtumitega toimetulek, nagu oli ka eriolukord, on paljudele suur katsumus. Elukestva õppe eksperdi Peter Jarvise sõnutsi tulenevadki kogemused sotsiaalsest kontekstist. Tõlgendades kogemusi vastavalt eluloole ja oma teadmistepagasile, arenevad uued teadmised, oskused, seisukohad ja suhtumised.

Kui minu mõttekäik sai alguse murest, et kes aitab õpilastel mõtestada viimastel kuudel kogetut, siis siin jõuan välja selleni, et tegelikult tuleb alustada ikka täiskasvanutest. Kõigepealt peab võimaldama neil iseendast ja oma kogemusest pilt selgeks saada, seejärel saavad nad toetada teiste, seejuures ka laste õppimist. Tundub, et siinkohal lasub vastutus taas meil kõigil, nagu enda ja teiste kaitsmiselgi viiruse eest.

Alustuseks on artikli lugejal võimalus mõtiskleda ning kirja panna, mida ise sellest kogemusest õppisite. Mis aitab meeles pidada seda, mida tulevikus teisiti teha?

Käsitlesin supervisiooni küll õppimise vaatenurgast, kuid tegelikkuses näen muidki võimalikke tulemusi, millest võiks pärast kriisi kasu olla. Paraneb töö kvaliteet, taastub inimeste töövõime ja kasvab töörõõm, mis võib pärast stressirohket aega olla kahanenud. Meeskonnatöö areneb, töökorraldus ja juhtimiskvaliteet paranevad. Palju sõltub püstitatud eesmärkidest ning koostööst.

Supervisiooni puhul on tegemist korduvate kohtumistega, et tagada tugi ning järjepidevus muutuste elluviimisel.

Loomulikult saab enda või oma meeskonna heaks juba palju ära teha, kui läbi mõelda järgmised küsimused. Mis tundeid kogu olukord tekitas? Milliseid tegevusi võiks praegu teha selleks, et kogemusest õpitu kirja saaks? Millist tuge vajatakse ning mis on see üks asi, mida tehakse nüüd, kriisi kogenuna, teistmoodi?

Seotud lood
20.07.2020 24.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto