Arved Breidaks: sammas meile endile

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Esmaspäeval suure pidulikkusega avatud ausammas Vabadussõjas Petserimaal hukkunud Eesti võitlejatele on näide visadusest ja kannatlikkusest, millega oskuslikult ümber käies on Eesti rahvas varemgi suuri asju korda saatnud.

Võttis aega päevapealt 80 aastat, kuni Petseris 20. juulil 1940 avada kavatsetud ausambalt Eesti president viimaks lina sai eemaldada. Nagu mitu vormis inimest eesotsas kaitseväe juhatajaga Lõuna-Eesti Postimehele ütlesid, sai nüüd viimaks tasutud vana auvõlg juba enam kui sajand tagasi Petserimaa lahingutes hukkunud Eesti sõdurite ees.

Tõsi küll, monumenti ei saanud paigaldada Petserisse, Eesti maakonnakeskusesse, mis see veel 80 aastat tagasi oli, aga nüüd on ausammas kõigest hoolimata olemas. On koht, kuhu tulla; on koht, millest möödudes korraks mõelda, et meie tänane heaolu pole tulnud tasuta ja hulk noori inimesi on selle eest pidanud ära andma peamise, mis neil oli – oma elu.

Olgu see sammas ka meeldetuletus, et Petseri linn, mille pärast mehed ja naised surid, on endiselt okastraadi taga, ta on meilt võetud.

80 aastat on pikk aeg oodata. Aga põlvkonnad vahelduvad ning sajandite voolus pihustuvad need kümnendid väikeseks etapiks. Seda juhul kui ühel rahval on tarkust olla kannatlik ja visa, näha enese kestvust mitte kümnendites, vaid sajandites ja ka järgmises astmes.

Petserimaa lahingutes võidelnute ja hukkunute mälestus on lisaks arhiiviallikatele ja mälestustele talletatud nüüd ka Värskas kõrguvas ausambas. Seda sammast on vaja eelkõige meile endile, et meil meeles püsiks. Olgu see sammas ka meeldetuletus, et Petseri linn, mille pärast mehed ja naised surid, on endiselt okastraadi taga, ta on meilt võetud.

Kaine mõte peas ütleb, et unistada Petserimaa tagasivõitmisest kuulub ulme valdkonda, sest kust võtame selleks jõu ja milleks. Nõnda mõelda on kõige lihtsam, kõige tänapäevasem. Nõnda mõeldi ka Vabadussõja hakul, kuid selle tulemus rääkis midagi muud: meil oli see jõud. Tõsi, oli ka sobilik ajahetk, mil oma jõud käiku lasta ja teha midagi, milleks miljonirahvad harva võimelised on.

Petserimaa võetud vallad ei tule meile tagasi ei järgmisel aastal ja võib-olla ka mitte sel sajandil, aga kuni õigus on meie poolel, võime loota, et ükskord on meil olemas selleks ka jõud ja õige ajahetk. Sest see maa seal on samuti Eesti Vabariik, mille eest võitlesid, surid mitte ainult need umbes 350 võitlejat, kes Petserimaa lahinguis langesid, vaid kõik enam kui 2300 meest ja naist, kes Vabadussõjas elu kaotasid.