Toimekad Veriora kandi perenaised taaselustasid sõjaeelse seltsi
24. juuli 2020, 00:13
- Vastuvõtukatseid nii nagu 30-ndatel, enam pole.
- Räpina vallavanem ja seltsi üks eestvedajatest Enel Liin: Oleme õppinud palju ja õpetanud teisi.
Mittetulundusühingu Tegus Veriora aktiivsed naisliikmed otsustasid taastada 1932. aastal asutatud Veriora perenaiste seltsi, et tutvustada taasavastatud vana ja leitud uut.
«Liikmeid on kogu aeg olnud 20 ringis. Kõige vanem on seitsmekümnene, noorim 18-aastane,» rääkis MTÜ ja seltsi üks eestvedajaid Kaire Leikin. «Korraldame koolitusi, palju on olnud reise. Keskendume kõigele, mis seotud perenaiseks olemisega. See on eneseharimine igas mõttes, mitte ainult kokandus.»
Kokku saadakse Veriora külakeskuses
Kunagise seltsi asutaja otsese järeltulija, Räpina vallavanema Enel Liini andmeil alustas samanimeline selts tegevust 1932. aastal Vilustes, kus asus siis piirkonnakeskus. Lipp õnnistati 1935. aasta 25. augustil. Kuna liikmed nägid seoses raudtee ehituse ja suurema asumi kasvuga potentsiaali just Veriora piirkonnas, sai selts oma nimesse Veriora. Tegemist oli sedavõrd populaarse ühendusega, kuhu astumiseks viidi läbi katseid. Nagu paljud organisatsioonid, lõpetas ka perenaiste selts tegevuse seoses riigikorra muutumisega 1940. aastal.
«Taas ellu kutsutud selts saab kokku põhiliselt Veriora külakeskuses. Meil on projektirahaga rajatud ilus ja funktsionaalne köök ning lahe puhkenurk. Meie tegevused ei ole ainult köögis, vaid oleme perenaised laias mõistes. Oleme õppinud palju ja õpetanud teisi. Lööme kaasa piirkonna arendamisel, osaleme heategevusüritustel,» selgitas Liin.
«Meie reisid on olnud väga toredad ja harivad. Kõige rohkem õpetabki see, kui saad kontakti teiste igapäevaeluga. Just sellised on olnud meie sõidud Soome, Lätti, Leetu, Poola, Slovakkiasse, Ungarisse. Perenaiste suur lemmik on Poolamaa. Kavas oli külastada Venemaa ajaloolist Novgorodi piirkonda, aga see peab nüüd ootama,» märkis Liin.
Kaire Leikin, MTÜ Tegus Veriora üks eestvedajaid
«Toidukoolitusi on hästi tihti. Meil on oma õpetajad, professionaalsed kokad, kes meie juurde meeleldi tulevad. Oleme korraldanud räätsa- ja jalgrattamatku, maikuus koristuspäevi.»
Kaire Leikini sõnutsi on liikmeid ka Põlva linnast, Setomaa vallast ning kaugemalt Räpina vallast – mitte ainult Veriora kandist.
«Ma ei ütleks, et oleme sõpruskond, sest kõik ei ole omavahel sõbrad. Aga kui on mingi üritus, tullakse heameelega kokku. Kuna elame maal ja meil on aiad, tegutseme valdavalt sügisest mai lõpuni. See aasta on olnud üldse erakorraline, mistõttu me ei ole saanud oma tegevusi teha. Seetõttu on enamik raha veel kasutamata,» tunnistas üks eestvedajatest.
Tegevustoetust saadakse Räpina vallalt pärast seda, kui ollakse kirjeldanud, mida aasta jooksul plaanis teha.
Kokad õpetavad meeleldi
«Toidukoolitusi on hästi tihti. Meil on oma õpetajad, professionaalsed kokad, kes meie juurde meeleldi tulevad. Oleme korraldanud räätsa- ja jalgrattamatku, mais koristuspäevi. Alguses olid tingimused natuke kehvakesed, aga nüüd oleme oma eluga igati rahul,» kinnitas Leikin.
Tihedam läbikäimine Mikitamäe naistega on praegu soiku jäänud. «Võru linna naistega sõitsime eelmisel aastal Narva «Kremli ööbikuid» vaatama. Üheskoos oleme ka teatris ja muudel kultuuriüritustel käinud,» lisas eestvedaja.
Enel Liini valduses on ka sõjaeelse perenaiste seltsi ajalugu. «Olen seda ajalugu väärikalt säilitanud ning usun, et seda teevad ka mu lapsed. Mõelgem kas või sellele, kui palju vaeva nähti eelmisel sajandil käsitöö tegemisel, kui kasutada ei olnud masinaid. Meie selts käsitööd ei tee, sest vallas on eraldi käsitööringid. Keskendume kodumajandusele, mis oli kolmekümnendatel hästi populaarne,» lausus ta.
Omaaegsed rituaalid ei ole 21. sajandisse paraku jõudnud. «Teada on, et sel ajal valmistas selts süüa vaestele, aga oleme abivajavaid peresid ka muul moel aidanud,» selgitas vallavanem.
Vastuvõtukatseid enam pole
Vastuvõtukatseid nii nagu 30ndatel, samuti pole. «Meie vastuvõtukatse on see, kui inimene on kord ära käinud ja enam ei tule. Siis on teada, kas meie seltskond sobis või mitte. Meil muidusööjaid ja istujaid ei ole, kõik löövad kaasa. Kui oleme kellelegi niisama passimise pärast märkuse teinud ja tööülesande andnud, siis see ongi mõned välja selekteerinud,» rääkis Liin.
Hiljutisel Peipsi järve festivalil oli Veriora perenaiste selts esindatud nii Mehikoorma kui Räpina sadamas, kus külastajatele valmistati kohapeal kartulivorsti, mille retsept pärineb vallavanema vanaemalt. Vorsti sisu ajas Enel Liin naturaalsesse seasoolde, mis oli tõmmatud üle lehtri suu.
«Õnneks on seasoolt võimalik interneti kaudu tellida. Kui ma veel mõni aasta tagasi sigu pidasin, oli võimalik seda ka enda käest saada. Iseenesest on oma sea soolika puhastamine väga suur töö, mistõttu paljud seda ei tee. Kodused soolikad on ka eri jämedusega, mistõttu neid on raskem toppida. Kõige olulisemaks peangi selle toidu juures nii-öelda toppimistehnikat, sest kui ikka ei oska, kulub kõvasti aega ja vaeva. Soole sisse lähevad supiasjad, kõik toorena. Vorstikestesse teeme enne väiksed augud sisse, et katki ei läheks. Aga vaev on tulemust väärt!» kutsus perenaiste seltsi esindaja järele proovima.
KARTULIVORST
- 2 kg soovitavalt nn pudrukartuleid
- 400–500 g läbikasvanud liha
- 2 keskmist porgandit
- 2 keskmist sibulat
- 1 tl soola
- 1 tl musta pipart
Soolikaid kulub kaks-kolm meetrit vastavalt nende jämedusele. Kõik hakkimist vajavad toiduained on vaja tükeldada keskmisteks kuubikuteks, nagu supi puhul. Segada omavahel kõik kokku ja toppida soolikatesse. Maitse järgi võib lisada veel tilli ja paprikat.
Vorstid tuleb panna pannile ja torgata igasse vorsti paar-kolm väikest auku, et kuum aur neid lõhki ei lööks. Vorste võiks pealt määrida ka õliga, siis tuleb neile ilusam pruun koorik. Vorstid panna eelsoojendatud ahju 200 kraadi juurde küpsema.
Kalavorsti tehes peab olema rasvasem kala, näiteks forell või lõhe. Kasutades kalafileed, tuleks lisada pekikuubikuid.
Allikas: Veriora perenaiste selts