LUGU AASTAST 2020 ⟩ Nähtamatu loor, mis ei kao kunagi

Mari-Liis Täht tunnistab, et vahepeal ütleb enne, kui mõtleb, ja see teeb inimsuhted keeruliseks. Foto: Paul Poderat

Üle terve keha ta lehma katsuda küll ei saanud, kuid käeulatuses olnud looma pealaelt leitud naljakas karvatutt ja liivapaberi karedusega suur keel võtab Mari-Liis Tähe (31) tagantjärele ohkama: «Sellistel hetkedel on kahju, et ma ei näe.»

«Mulle nii meeldivad lehmad,» ütleb Mari-Liis, mõeldes tagasi eelmise nädalavahetuse avatud talude päevale, mil täitus üks tema ammuseid unistusi käia ära Nopri talumeiereis. «Vasikas võttis näpu suhu ja lutsutas tükk aega. Ta oli nii nunnu!»

Võrumaal Kääpa külas elav Mari-Liis pole oma elu jooksul lehma päriselt näinud ega ka vasikat, kes tema sõrme lutsis. Olles üheksa-aastase tüdrukutirtsuna täielikult nägemisvõime kaotanud, on tal tulnud maailmast aru saada käte, kõrvade ja haistmismeelega ning kõik see, mis päris väikese lapsena nägemata jäi, on hämaruse müüri taha jäänudki.