Sisukord
Lõuna-Eesti Postimees
Postimees

Madis Perli: tervise salarelv

2 min lugemist
Lõuna-Eesti Postimehe suvereporter Madis Perli FOTO: Arvo Meeks

Spordil on olnud mu elus suur roll. Vähemalt tugitoolispordil, kuna sellega olen järjepidevalt tegelenud pea 15 aastat. Eks alati on ju lihtsam vaadata ja lasta teistel teha.

Näha Andrus Värniku tagurpidisaltot 2005. aasta maailmameistrivõistlustel ja seda, kuidas Gerd Kanter võttis olümpiakulla – need on võimsad hetked spordiajaloos. Kuid need ei loe midagi, kui ise diivanist kaugemale ei jõua.

Alustasin suusatreeningutega esimeses klassis ja kuni gümnaasiumisse minekuni tegin regulaarselt trenni. Paraku tulid lumevaesed talved ja õpingud vahele. Korrapäraseid treeningtunde pole nüüd olnud aastaid. Mõni nädal tuleb siiski kolm trenni ära, aga keskmiselt kisub pigem sinna nulli poole.

Ettekäändeid viilimiseks leidub alati. Tüüpilisemad neist on mõtted, et «ah, homme teen», samuti «üksi ei viitsi» ja on ka kordi, kui avastan, et mul jäid jälle botased maha. Ja nii ma ei lähegi ennast liigutama. Kui mitu aastat niimoodi seanahka vedada, võid ühtäkki avastada kohutava tõe: tervis on järsult halvenenud. Nii minuga juhtuski.

Mina, kes ma olen sporditeemadega väga tihedalt kursis ja elan eestlastele nii arvuti kui teleka vahendusel kaasa, olin unustanud ise sporti teha.

Käisin umbes aasta arstide vahet ja sain mitmeid rohtusid, mis aga enesetunnet oluliselt ei parandanud. Ei osanudki midagi peale hakata, kogu aeg oli halb olla. Peagi aga leidsin probleemile lahenduse: tuleb ennast rohkem liigutada. Tagantjärele mõeldes isegi naeruväärselt lihtne ja enesestmõistetav pääsetee.

Mina, kes ma olen sporditeemadega päris tihedalt kursis ja elan eestlastele nii arvuti kui teleka vahendusel kaasa, olin unustanud ise sporti teha. Hea oli ju vaadata, kuidas Eesti jalgpallikoondis Horvaatial 3 : 0 selja prügiseks tegi, kuna ise nii kõrgele tasemele ei küündi.

Kuid kõik inimesed ei peagi treenima selle nimel, et jõuda koondisesse või saada medaleid. Tähtsam on kodust välja saada ja keha liigutada. 2018. aastal tegingi kaasa kogu Võrumaa pikamaajooksude sarja. Esimestel etappidel olin kokku varisemas, kuid iga osavõistlusega läks enesetunne üha paremaks ning sügiseks oli tervis päris hea ja haiguse sümptomid kadunud.

Võimalusi treenida on palju. Ka praegu leiab pea igal nädalal aset Võrumaa pikamaajooksusarja järjekordne etapp, Põlvamaal aga näiteks orienteerumise teisipäevak. Olengi võtnud need oma plaanidesse, sest siis on vähemalt kaks korda nädalas aktiivne liikumine garanteeritud. Ettekäändeid trenn vahele jätta leiaks ju alati, aga ärgem unustagem: kõik, mis teed, teed ikkagi endale.

Seotud lood
27.07.2020 31.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto