Ülle Juht: taas on kätte jõudnud ärkamise aeg

Ülle Juht Foto: Erakogu

Kes oleks võinud arvata, et peagi pärast naistepäeva läheb lukku kogu kultuuri- ja meelelahutusvaldkond?! Uudne olukord külvas esmalt segadust ja teadmatust, ehk isegi pisut hirmu. Igapäevane küsimuste jada tundus olevat lõputu.

Väga tabavalt nimetas just äsja oma kontserdituuri «Taevas puutub maad» lõpetanud Ott Lepland seda kevadist perioodi «seisvaks ajaks». Sügavamõtteline, otsekohene ja aus.

Nii see ka oli. Kalendrikuud kuivasid nädalateks, nädalad päevadeks: oli aeg, oli hetk, ootus ja lootus. Oli enesesse vaatamise ja mõtiskluste aeg. Päris trööstitu oli tabada end mõttelt, et eelmisel aastal Valga kultuurikeskuses saavutatud rekord – 100 000 külastust – kahaneb tänavu ilmselt vaid kümnendikule.

Emotsionaalselt raske oli teadmine, et peame ära jätma Valga-Valka rahvusvahelise piirilaada, vinge kavaga kaksiklinnade festivali koos sinna kuuluva Liivimaa laadaga, uues ja atraktiivses kohas plaanitud jaaniõhtu, huviringide kevadkontserdi ning palju teisi vahvaid sündmusi. Aeg seisatas ka kino.

Vaikne kevad tegi kurvaks. Olukord, milles veel vaid mõni kuu tagasi viibisime, andis tunnistust sellest, kui oluline on kultuur meile kõikidele ja kogu ühiskonnale. Kultuuri tähtsus on hindamatu, kaotused korvamatud, sest loome on ülim.

Südamest loodan, et seni kultuurisündmuste vajalikkusesse skeptiliselt suhtunud, kuid samas otsustusrollis olevad inimesed on muutnud oma arvamust ning mõistavad, milline kaal on sellel valdkonnal meie igapäevaelus.

Paljud suurüritused lükkasime kohe järgmisse aastasse, mis viitab sellele, et 2021. aasta kultuurikalender tuleb väga värvikas ja sündmusterohke.

Paraku on ikka nii, et mingi asja tähtsust tunnetame alles siis, kui seda enam pole või see sootuks muutunud on. Kultuuriasutuste sulgemine ja kogu aktiivse tegevuse seiskumine tekitas palju küsimusi ja kahtlusi, teadmata, millal olukord muutub ja taastub.

Uks oli kinni, kuid süda avatud. Muutmist vajas kogu töökorraldus. Kinniste uste taga jätkus sisutihe töö. Eelkõige tuli plaanitud üritustele teised toimumisajad leida ja need läbi rääkida ning kooskõlastada.

Ega see kõige puhul ei õnnestunudki, sest kaheteistkümne kuu sündmusi kuue kuu sisse ära mahutada pole otstarbekas, mõistlik ega ka võimalik. Paljud suurüritused lükkasime kohe järgmisse aastasse, mis viitab sellele, et 2021. aasta kultuurikalender tuleb väga värvikas ja sündmusterohke.

Valga kultuuri- ja huvialakeskus on ühtlasi ka huvikool. Seega tuli ka ringide töö ümber korraldada. Kontaktõpe asendus distantsõppega, töökoosolekud videosildadega. Tõsi, kohati oli keeruline, kuid samas huvitav.

Pole halba ilma heata! Muutused harjumuspärases tegevuses tõid endaga kaasa ka vajaduse õppida uusi oskusi. Taolised olukorrad toovad esile tahte ja võimekuse. Ja nende omaduste just selle tahu, mis peegeldab nutikust, leidlikkust ja uuendusmeelsust. Käes olid parimad hetked õppimiseks.

Uudsetes ja muutusterohketes olukordades suureneb vajadus ka suhtlemise järele, mis on igati teretulnud. Esmalt muidugi seetõttu, et töö tahab tegemist ja plaanid pidamist. Emotsionaalsest küljest aga seetõttu, et keegi ei tunneks ennast kõrvalejäetuna ega üksi. Märksõnad olid koostöö ja hoolivus.

Eriolukorra tõttu muutus suhtluse põhiliseks vahendajaks arvuti. Polnud harvad need päevad, mil videokõned ja vestlusringid võtsid lõviosa päevast. Moodustati mitmesuguseid suhtlusgruppe, millest mõnigi toimib edukalt edasi ka nüüd. Jah, kõik sai räägitud, arutatud ning rohkemgi veel, kuid... Paarikuuse distantssuhtluse järel tõusis kohale number üks soov vestelda taas näost näkku, nautida otsekontakti ja kehakeelt.

Südamest loodan, et me ei vaja tulevikus lisaplaane ning kultuuri- ja meelelahutusvaldkond saab taas pärituules seilata. Kultuur toidab hinge ja vaimu.

Eriolukorras langetatud otsused määravad palju. Seega, mida läbimõeldumad ja selgemad need on, seda paremad on tulemused ning vähem arusaamatusi ja kõhklusi. Möödunud periood kinnitas teadmist, et mitte kõik elus ei sõltu meist endist ning mitte kõike ei saa me kahjuks ise juhtida ega otsustada.

Kultuurikorraldajate ülesanne aga on saada hakkama igasugustes olukordades, säilitada motivatsioon, leida uudseid lahendusi ning õppida saadud kogemustest. Mugavustsoon pole loojate pärusmaa.

Hinges säilis lootus, et juuli toob murrangu ning kultuur saab taas vabad käed. Nii see läks! Tõsi, esimestel nädalatel oli sündmuste põld kogu riigis tagasihoidlik ja pigem vaoshoitud. Juulisse plaanitud Valga-Valka seitsme kiriku suvemuusika festival sai aga teoks. Ott Leplandi suurepärane kontserdituur täitis kirikute pingid. Need mõlemad kontserdisarjad mõjusid kui uue ärkamisaja algus. Suurt rõõmu valmistas publik, keda jagus kõikjale ning kes seeläbi ka esinejatele indu ja julgust andis. Ootused olidki vastastikused.

Siinjuures on hea mainida, et külastajates on siiski säilinud soov hoida distantsi, kasutada desovahendeid ja olla sisimas ettevaatlik. Kes rohkem, kes vähem – inimesed on erinevad, aga üldine hoiak on toetav ja mõistev.

Kuu möödudes kultuuriväravate avanemisest tõdeme, et see aeg oli väga oodatud ja eluliselt hädavajalik. Südasuvine kultuurimaastik pakub palju huvitavat ja mitmekesist. Tooni lisavad uudsed ja huvitavad toimumispaigad.

Mitu korda on küsitud: milline oleks plaan B, juhul kui sügisel peaks saabuma midagi, mida me ei oota? Optimistina loodan südamest, et me ei vaja uut plaani, kuna sügis toob vaid värve ja küpsust. Aga kui siiski? Arvan, et eriolukorra ajal õpitud uued teadmised ja oskused annavad julgust, tuge, enesekindlust, otsustusvõimet ja tarmukust. Kogemustest õpime ja teadmised jäävad meiega.

Südamest aga loodan, et me ei vaja tulevikus lisaplaane ning kultuuri- ja meelelahutusvaldkond saab taas pärituules seilata, luues uut ja ägedat, hoides hinge erksana ning pakkudes kordumatut ilu. Kultuur toidab hinge ja vaimu. «Seisev aeg» on möödanik ja käes on taas ärkamise aeg!