/nginx/o/2013/05/29/1789598t1h04e7.jpg)
/nginx/o/2020/07/30/13243017t1h0d71.jpg)
Hiljuti nägi ilmavalgust Eesti ühe nüüdisaja tuntuima kirjaniku Kristiina Ehini uus luulekogu «Janu on kõikidel üks».
Raamatust leiab viiteid ka Lõuna-Eestile
«Kuna raamatu väljatulek jäi koroonakriisi aega, muutis see ilmumise omajagu pingeliseks,» tunnistas Ehin. «Oli juttu, et kui trükikojas koroona kellelgi avastatakse, võidakse trükkimine seisma panna. Õnneks ei avastatud ja raamat ilmus kavandatud ajal.»
Kogust leiab nii tundelüürikat kui ka ajakriitilisi värsse. Teose päevakajalisust näitab seegi, et viimane luuletus «Muutunud maailmas» kirjeldab koroonast räsitud maailma.
Kuigi Ehin on pärit Raplast ja teoses on palju osutusi tema Läänemaalt pärit juurtele, on seal ka viiteid Lõuna-Eesti olustikule. «Juurte jootmine on selles tähtis märksõna ja see on väga omane just Lõuna-Eestile,» tõi Ehin näite. Tegu on kombega suguvõsa kokkusaamistel õlut rüübates juttu puhuda.
Veel otsesema viite leiab aga hümnilaadsest luuletusest «Lihtne eestlane», kus poetess küsib: «Lihtne eestlane / kas mäletad / kuidas me Käärikul suusatasime ja kuused olid üleni härmas / lastel kahed karupüksid jalas?» Kusjuures teist sellist ühtaegu ilusat ja valusat, ausat ja hümnilikku luulenäidet, mis oleks pühendatud just lihtsale eestlasele, Eesti kirjandusest ei mäletagi.