Mati Määrits: festival sinus eneses

Mati Määrits Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Mooste rahvamuusikatöötluste festival on fenomen: ta on tulnud, et jääda. Kui 21 aasta eest algselt Põlvas alustati ning 14 aasta eest Moostesse koliti, ei osanud keegi, sealhulgas ma ise, arvata, kuivõrd ainulaadse kultuurinähtusega on tegemist.

Tunnistan, et algusaastatel ma Põlva kultuurikeskuse saali ei jõudnudki, pidades ettevõtmist omamoodi nišiürituseks. Ka polnud folgindus sel ajal veel massidesse läinud. Kuid pärast seda, kui korralduse rõõmud ja valud võttis enda kanda toonane Mooste vald ning MTÜ Folgisellide Selts, hakkasin festivalil käima ning käin tänase päevani.

Mooste mõisakompleks on seesugusele festivalile ideaalne paik: eriilmelised esinemispaigad päevaste kontsertide korraldamiseks, avar siseõu ning kas või vana silotorn folgikoja ees, mille keskmes põleb lõke ning kus pärast võistluskontserti lauldakse hommikutundideni. Folgikojas aga valitseb eriline aura, mida veebiülekandes lihtsalt ei ole võimalik tajuda.

Vähemalt mul kui stammkundel on igal juhul kahju, et tõeliste tippude – sedapuhku Mari Kalkun ja Aleksandra Kremenetski, kammerkoor Collegium Musicale, tütarlasteansambel Tähtihellad – esinemisest saab osa vaid seltskond, kes on Mooste Elohelü valinud enda pärisosaks.

Kõigest hoolimata on festival – vaatamata oma meheleminekueas pruudi vanusele – jäänud senimaani pigem kindla seltskonna kooskäimise kohaks. Paljud näod on aastatega tuttavaks saanud, ka hulk kollektiive peab igal kevadel (seekord siis suvel) Moostesse tulemist enesestmõistetavaks. Kui just võistlusel üles ei astuta, võib neid näha-kuulda vähemalt päevastel kontsertidel.

Isegi tänavuse festivali võitjad Eva Väljaots ja Robbie Sherratt tunnistasid, et olid Moostes esimest korda, mistõttu ei kujutanud ettegi, mida oodata. Arvamusavaldused stiilis «Folk Põlvamaal – mis asja!» või «Kus see Mooste üldse asub?» pole samuti sugugi harvad.

Küllap on korraldajad isegi mõelnud, kellele festivali ikkagi teha ning kuidas seda laiemale avalikkusele esitleda. Vähemalt mul kui stammkundel on igal juhul kahju, et tõeliste tippude – sedapuhku siis näiteks Mari Kalkun ja Aleksandra Kremenetski, kammerkoor Collegium Musicale, tütarlasteansambel Tähtihellad – esinemisest saab osa vaid seltskond, kes on Mooste Elohelü valinud enda pärisosaks.

Aga võib-olla ongi just see Elohelü nišš?