Suur võrkpall jõuab Võrru

Kolm Võru võrkpallimeest: Albert Hurt (vasakult), Oliver Lüütsepp ja Henri Treial Foto: Robin Ristmäe

Neljapäeva õhtul pannakse jõuab Võru spordihoonesse üle pika aja Euroopa tippvõrkpall, kui Eesti meeste koondis kohtub kontrollmängus vana hea rivaali Lätiga. Intriigile lisab pinget, et nii platsil kui ka platsi ääres täidavad tähtsat rolli endised võrukad.

Ei juhtu just iga päev, et viiel järjestikusel korral EM-i finaalturniirile jõudnud Eesti võrkpallikoondis võtab Võrus mõõtu järjest paremasse hoogu jõudnud lätlastega.

Võisilm aurava pudru sees on teadmine, et Eesti koondise särgi tõmbavad mängijatena selga endised võrukad Henri Treial ja Albert Hurt ning rahvuskoondise teine treener on siitkandist tuult tiibadesse saanud Oliver Lüütsepp.

Ainus tagasilöök on tõdemus, et Võru hetke kuulsaim võrkpallur Robert Täht peab seekord oma kodulinna kohtumistest eemale jääma, sest pidid oma uue koduklubi Resovia Rzeszowi kutsel alustama Poolas hooajaks ettevalmistusega.

Ja et intriig oleks veelgi nauditavam, juhendab lõunanaabreid lätlasi peatreenerina samuti Võru oma mees Avo Keel. «Loomulikult läheme Eesti vastu võitu võtma,» avalikustab Keel talle omase sirgjoonelisusega mängu stsenaariumi. Ning muigab paljutähenduslikult.

Maarjamaa võrkpall ei saa läbi Lõuna-Eestita

Ajaloolise kohtumise Võru-poolne peakorraldaja, tunnustatud treener Urmas Tali peab mängueelset tähtede seisu äärmiselt põnevaks. Eesti alistas mõne nädala eest ametlikus maavõistluses Soome koondise, ent Läti pole koroonajärgselt veel ametlikke sõprusmänge pidanud.

Samal ajal, kui Eesti koondis peab läbi ajama erinevatel põhjustel koondisepausi pidavate kogenud Kert Toobali, Ardo Kreegi, Renee Teppani, Andrus Raadiku ning Robert Täheta, purjetavad lätlased 6. augustil Võrru ning 7. ja 8. augustil Tartusse vaat et oma paraadkoosseisuga. «Lätlastel peaksid kõik parimad pojad kohal olema,» teab Tali ning lisab, et just Võru mängus võiks olla intriigi rohkem kui varasemate Läti-mängude peale kokku.

Niivõrd kaaluka kohtumise saamine ummamuudu linna oli tõeline austusavaldus nii Võru võrkpalli pikkadele traditsioonidele kui ka kohaliku maestro Aksel Saali kuldaväärt tööle. «Meil on alaliiduga väga hea koostöö, kes Võrust on palju noormehi koondisse jõudnud,» sõnab Võru Võrkpalliklubi president Olev Lüütsepp ning loetleb taaskord üles Treiali, Tähe, Hurda ning ta oma poja Oliver Lüütsepa.

Et Lõuna-Eesti panust veelgi suurendada, lisame siia veel Orava külast pärit Andri Aganitsa ning võime väikese uhkusenoodiga öelda, et Maarjamaa võrkpall ei saa endiselt läbi Lõuna-Eestita.

Hurt astub Võrus Tähe saabastesse?

Seda on märganud ka Eesti võrkpallijuhid. «Eks EVF-i ülesanne olegi ka maakondades võrkpalli propageerida,» kinnitab EVF-i president Hanno Pevkur. Temaga on sama meelt EVF-i peasekretär Helen Veermäe, kelle hinnangul on Võru õige koht selliseks suureks mänguks juba ainuüksi kohaliku võrkpallilembese kogukonna pärast.

Eesti võrkpallikoondise värske peatreener, prantslane Cedric Enard ootab Võru kohtumist suure huviga. «Loodan, et jätkame mänguliselt samast kohast, kuhu Soomes jäime,» vihjab ta Eesti rahvuskoondise paari nädala tagusele magusale 3: 0 võidule põhjanaabrite soomlaste üle Salos. «Mul on Võrus mängijatele uued ülesanded ja võtmesõnad, mida järgime.»

Enardi abilise, Võru oma mehe Oliver Lüütsepa sõnul on ta rõõmus, et selline maiuspala tema kodulinna jõuab. «Mul on eriti hea meel Aksel Saali pärast, et ta saab nautida sellise mängu näol oma töö vilju,» ütleb Lüütsepp.

Ootusärevust nõnda kaaluka kohtumise toomises Võrru on tunda ka Võru meeste võrkpalli elava legendi Aksel Saali enda olekust. Ta mäletab sedagi, et esmakordselt mängis Eesti (toona küll Eesti NSV) koondis Võru turniiril 1963. aastal. Sellise kaliibriga kohtumist pole ta aga ammu siinkandis näinud. «Väga kõva mäng tuleb, kahju ainult et Robert Täht seekord mängida ei saa,» tõdes võrkpallimaestro.

Ja ta pole ainus. Võru komeedi Tähe puudumine on kahtlemata mõru pill ka publikule. Ometi annab see võimaluse särada kodulinna parketil teisel Võru nurgaründajal Albert Hurdal.

Noore tulevikumehe sõnul ootab ta ise, et meeskonnaga paika pandud süsteemid toimiksid ning et mäng sujuks meie plaanide järgi. «Isiklikult loodan muidugi hea mängu teha, aga tuleb alustada vastuvõtule keskendumisest ja sealt hakkab mäng juba edasi jooksma,» tõdeb Hurt. »Meeskondlikult loodan, et saame oma mängumootori ilusti tööle ning suudame mängida nagu üks tiim.»

Salos peetud mängus oli just tema see, kes koos Oliver Vennoga Eesti resultatiivseimaks punktikütiks tõusis. Seetõttu leiavad kolleegid Oliver Lüütsepp ning Urmas Tali, et kodupubliku ees mängimine on nii Hurdale kui Treialile eriline kogemus,»

Treial naaseb nostalgilisse kodusaali

Suured panused ja kõrged ootused on selles kohtumises seotud just koondise temporündaja Henri Treialiga, kelle sõnul on kodulinna mängimine tulek alati eriline, olgu see siis koondise- või ükskõik millise võistkonna särgis. „Kodulinna rahvas pole sellist mängu Võrus saanud kogeda pikemat aega, nii et tuleb eriline õhtu nii minu kui kogu Võru võrkpallifännide jaoks. Enda jaoks on tore tulla taaskord Võrru ja mängida selles saalis, kus sai ka väiksena treenitud, võisteldud ja põhilised võrkpalliteadmised omandatud,“ sõnab Treial ning lisab, et Isiklikus plaanis loodab ta olla võistkonnale võimalikult suureks abiks, et kodupubliku ees võit sepistatud saaks.

Eestlaste suuri plaane loodab teiselt poolt Koiva jõge kõigutada vana rebane, sedapuhku Läti „Karutapjate“ koondise peatreener Avo Keel.

Kogenud juhendaja teab, et paberil võivad võistkonnad olla ükskõik kui nõrgad või tugevad, ent paremus selgitatakse välja palliplatsil. Ja siin loeb kindlasti mängijate hetkevorm ning ka treeneri otsused. «Meile on need kontrollmängud väga olulised,» sõnab Avo või nagu lätlased ütlevad Avos Kels ning jahutab neid kirekütjaid, kelle arvates on Eesti kogunud kaardiväe eemalolek vesi lätlaste veskile. «Eesti on nõrgem ehk vaid Robert Tähe puudumise võrra,» usub ta ning lisab, et küllap Kristo Kollo ning Albert Hurt ka nurgarünnakute lõpetamisega piisavalt hästi hakkama saavad.

Maiuspala publikule

Mis tunne on aga üle pika aja taas oma kunagises kodulinnas mängida? «Eks töö ole töö,» muheleb Keel ja lisab, et Võru rahvale on see kohtumine muidugi tõeline maiuspala.

Terava keele poolest tuntud muhe treener nöögib sõbralikus võtmes ka Soomes sõrme vigastanud nurgaründajat Andrus Raadikut, kes naaseb tänavusel klubihooajal Eestisse, aga mitte kodulinna Pärnu VK meeskonda, mida lootsib Keel, vaid koduse konkurendi Tallinna Selveri ridadesse. «Tema puudumine ei tohiks palju nurgarünnakut mõjutada,» teeb ta sõbraliku torke. «Nägin siin ühes reklaamis, kuidas Raadik Selveri kommiletist šokolaadi ostis,» ei anna Keelele siiski päriselt rahu Raadiku klubivalik.

Ühes asjas on kõik asjaosalised samal meelel – 6. augustil tõotab tulla tõeliselt gurmaanidele tõeliselt maitsev võrkpalliõhtu. Kumb jääb peale – Eesti või Läti?

Selle aasta suurimale võrkpallimängule pääseb saali maksimaalselt 200 pealtvaatajat. Piletid on müügil Piletikeskuse kodulehel, ukselt tuleb müüki piiratud arv pileteid.

Cédric Énard külastas hiljuti Rõuget: imeline koht puhkuseks ja töötamiseks!

Eesti võrkpallikoondise värske peatreeneri Cédric Énardi sõnul ootab ta pikisilmi suurt võrkpalliõhtut Võrus ning loodab, et tema hoolealused suudavad ka noorendatud koosseisuga Läti üle mängida.

44-aastane prantslane tõdeb, et Võru linn ja tema kuulsusrikas võrkpalliajalugu pole talle veel tuttavad. Kuigi, läbi on ta siit korra sõitnud. Nimelt käis ta mõned nädalad tagasi koos oma abilise Loic Geileriga külas Eesti koondise teisel assistendi Oliver Lüütsepa maakodus Rõuges. «Imeline koht, veetsime treeneritetiimiga seal mõnusalt aega, puhkasime ning arutasime ka olulisi tööplaane,» sõnab klubivõrkpallis Berliini Recycling Volleysit treeniv Énard.

Võru tähtsa rolliga Eesti võrkpalli ajaloos ta veel tuttav pole, küll aga on ta meeskonnas mitu Lõuna-Eesti kuppelmaastiku vahelt tulnud mängijat. «Olen väga rahul nii Albert Hurda kui ka Henri Treialiga,» kiidab ta võrukaid ja sõnab, et kui Treial oli juba paari aasta eest mängijana tema huviorbiidis, siis Hurt on alles selle suve leid. «Soomes toimunud maavõistlusel Soomega tegi just Hurt suurepärase partii.»

Treeneritetiimi ainus võrukas, klubitasandil Soome liigas Akaa Volleyt juhendav Oliver Lüütsepp teenib samuti tarmukalt prantslaselt vaid kiidusõnu. «Oleme Oliveriga paljudes asjades samal lainepikkusel, juba selle kevadise koroonakriisi ajal sai selgeks, et ta jagab minu võrkpallifilisoofiat.»

Puudust tunneb värske peatreener Robert Tähest, kes oli sunnitud ennetähtaegselt siirduma oma uue koduklubi Rezovia juurde Poola. «Robertit tunnen veel vähe, ta oli koondise juures kõigest paar nädalat. Robert on meeskonnamängija ja tema kohta oskan rohkem rääkida juba järgmisel suvel.»

Cédric Énardile on teada ka tõsiasi, et nende võrkpallispektaakli vastaseid, ülepiiri naabrimehi Lätist treenib samuti endine võrukas Avo Keel.

«Ma ei tunne teda veel, aga nüüd on meeldiv temaga platsi kõrval kohtuda,» jääb ta viisakaks ning loodab, et platsil kordub Soome-mängude laadne edu ning mõnede uute võtmeülesannete lahendamine läheb meestel edukalt.