«Ega ma eriti tähelepanu otsi: üritan hoida madalat profiili, olla hall kardinal. Aga kuidagi jään ikka kogu aeg silma,» tõdes Lauri Drubinš kohtudes, andes märku, et ajakirjandusega suhtlemine on talle üpriski tuttav tegevus. Tõepoolest, väga hästi silmapaistmatuks jääda motohuvilisest Tõrva abivallavanemal tõepoolest õnnestunud pole.
Tellijale
Abivallavanemal ei õnnestu madalat profiili hoida
Kohtusime Drubinšiga (33) Valga äärelinnas asuva motoklubi Carma juures, mille liige ta on. Sest mida ühes poliitkontoris ikka väga vaadata on. Sestap sai jutt ka alguse mootorratastest, kuigi tema ellu on mahtunud noorsoo-, raadio-, huvi- ja avalike suhete juhi ning aselinnapea töö, samuti hulk muid tegevusi.
«Esimest korda sõitsin minimopeediga, kui olin vist kuue-seitsmeaastane. Isa ostis mulle automaatkastiga Stella, mis tekitas omalaadse vauefekti siin Valgas. Sealt sai pihta hakatud. Sõpruskonnas olid kogu aeg mopeedid, punnvõrrid, rollerid, IŽid, Minskid, igasugu vene tehnika, mis lagunes kogu aeg,» kirjeldas Drubinš motohuvi algusaegu.